SOOME SILD EESTI KROONIDEL
Suomen silta Viron kruunuissa - 1990.
Iseseisva Eesti Vabariigi taastamisel on saanud üheks oluliseks ürituseks eesti kroonide jällekäibeletulek. Aasta algul kuulutati välja kunstnikevaheline võistlus uue paberraha ja müntide saamiseks. Eesti Pank moodustas sobivate kujundusmotiivide otsimiseks ja raha kunstilise ilme määramiseks ekspertkomisjoni, kuhu kuulusid loodus- ja kultuuriloolane Jaan Eilart, Eesti Panga president Rein Otsason, kultuuriminister Lepo Sumera, firma „Eesti Juveel“ peadirektor Rein Mikli, Kunstnike Liidu volikogu esimees Enn Põldroos, Rahvarinde esindaja graafik Heinz Valk jt.
Töö käigus said loodava valuuta põhikunstnikeks Urmas Ploomipuu, Vladimir Taiger ja Mari Käbin. Metallraha on vermimisel Eestis, paberraha trükkimine on tellitud välismaalt. Jõuluks peaks Eestis olema taas oma raha.
Kuidas eesti kroonid peegeldavad hõimumaade vahel ammuaegu kujunenud kultuurisilda, kirjutab meie ajakirjale raha ekspertkomisjoni juhataja, Tartu Ülikooli looduskaitse ja kodu-uurimise keskuse esimees, Eesti Looduskaitse Seltsi esimees Jaan Eilart.
Põhimõtteks oli tänapäevaste nõuete alusel jäädvustada eesti rahal sellele maale iseloomulikku, läbi erinevate aegade ja alade. Valitavad portreed pidid esitama Eesti kultuuritegelasi, kelle nimi tuntud ka oma maa piiride taga.
Nõnda kujunesid motiivipaarid.
100-kroonine – ärkamisaja poeet Lydia Koidula-Jannsen ja Soome lahe pankrannik murdlainetega;
25-kroonine – iseseisvusaegse Eesti kirjandusklassik Anton Hansen-Tammsaare koos eesti talu kujutusega;
10-kroonisel on eesti vanavarakuningas dr. Jakob Hurt ja pöördküljel meie suurim tamm Urvaste Tamme-Laurilt (tüve ümbermõõt 1,3 m kõrgusel 8 meetrit);
5-kroonisel on legendaarne male suurmeister Paul Keres, kusjuures maastikumotiiv tema sünnilinna Narvaga tuletab meelde ka ajaloolist Lääne ja Ida piiri;
2-kroonisel on Tartu Ülikool ja tema kuulsamaid esindajaid , loodusteaduste klassik Karl Ernst von Baer, ühekroonine on Pika Hermanniga Toompea panoraamiga. Selle Kalevi kalmu kujutusega on seotud „Kalevipoja“ kuulus illustreerija Kristjan Raud.
Müntidel on põhikujund eesti rahvuslill (alates 1968. a.) rukkilill, millele numbripoolel lisanduvad kolm lendavat suitsupääsukest, me rahvuslinnu kujund.
Vaatleme nüüd, mida võiks jutustada tulevane eesti raha soomlasele meie ühest ajaloolisest kultuuriunistusest – Soome silla ehitamisest.
Juba suurima nominaalväärtusega rahal on tuntud finnofiil Lydia Jannsen, meie ärkamisaja suurmehe J. W. Jannseni tütar, kes C. R. Jakobsonilt sai luuletaja pseudonüümi Koidula. Isamaa koidulaulik ta oli. Tema „Mu isamaa on minu arm“ sai omamoodi rahvushümniks noore helilooja A. Kunileiu viisiga esimesel üldlaulupeol (1869). Muide seal lauldi esmalt ka isa-Jannseni sõnadele Paciuse isamaalaulu, millest sai Eesti Vabariigi hümn, meie ühishümn. Eelkõige esimest üldlaulupidu korraldades, meie esimest – „Vanemuise“ teatrit rajades ja oma isa ajalehte toimetades sugenevad Koidula elavad kultuurikontaktid Soomega. Helsingi üliõpilasmaja ehitusrahas tuleb pisike summa ka noorelt eesti luulekaunitarilt.
Koidula Soome-sõpruse ereda päikese aastaks saab 1871. Koos isa ja vend Harryga tuleb ta jaanipäeval siia külla. Ajaloolisel läbi öö kestnud Alppila koosviibimisel peab üleva tervituskõne J. W. Snellmann. Neil päevadel on kestvalt sõprusseltskonnas
E. Lönnrot, Yrjö-Koskinen, C. G. Swan, Th. Rein, A. Almberg. Aina lillesülemeis minnakse Janakkalasse, Hämeenlinna, Tamperesse. Yrjö-Koskise Leppälahti kodus Loppi järve ääres kingib majaisand Koidulale suure kivi sellel tingimusel, et see jääks paigale Koidula nimelisena. Praegu on kivil Juta Eskeli loodud Koidula pronksportree. Neil päevil tiheneb kiindumus toimetaja Antti Almbergiga, kelle sünnipäevaks pühendab Koidula luuletuse „Toivossa aika kuluu!“ Oma rahva tuleviku eest seisjate sõpruses kujuneb terve hilisem trükiköide kirjavahetust.
Koidula suri 42 aasta vanuselt Soome lahe sõjaväesaarekesel Kroonlinnas (1886). Tema põrmu toomine 1946 aastal Metskalmistu pühasse eesti mulda sai sõjajärgse Eesti üheks võimsamaks rahva hinge läinud sündmuseks.
Eesti ärkamisaja aatekaaslus sidus Koidulat Jakob Hurdaga (1839 – 1907), kes oli eestluse mõjusamaid ideolooge ning oma rahva mitmete suurürituste – Eesti Kirjameeste Selts, Eesti Aleksandrikool, „Kalevipoja“ õhtuist alguse saanud Eesti Üliõpilaste Seltsi juht. Maailmakultuuri läks aga Hurt eelkõige rahvaluule kogumise suuraktsiooni juhina. Just siit tulenevad ka selle „rahale läinud suurmehe“ kestvad sidemed Soome kultuuriga. Soome Kirjanduse Selts publitseeris tema „Setukeste laulud“ I – III. Selle auväärse seltsi hoole all olid J. Hurda hiidkogud koguni peale tema surma ja noored eesti kultuuriinimesed (Fr. Tuglas, K. Mägi, H. Vuolijoki jt.) teenisid elatist seltsile neist koopiate tegemisega. Helsingi ülikoolis kaitses Hurt 1886. a. oma keeleteaduslikku doktoritööd, mille täpsema teema oli piiritlenud Elias Lönnroti järglane soome keele ja kirjanduse professoritoolil August Ahlquist. Hurda uurimisprobleemistiku kirjavahetuskaaslased on olnud Julius ja Kaarle Krohn, E. N. Setäla, A. O. Heikel, O. A. F. Lönnbohn, O. Donner jt. Tema toimimine Peterburi Jaani koguduse pastorina võimaldas rohkeid isiklikke kontakte Soome sõpradega.
J. Hurda rahvaluulemonograafiate seeria „Vana kannel“ on Eesti suurim vanavara publikatsioon.
Omamoodi ühendab Eestit ja Soomet ka akadeemik Karl Ernst von Baer, kes esimesena tõi muide käibesse praegus-Eestis nii pruugitava endamääratluse „eestimaalane“. Möödunud sajandialguse Tartu ülikoolist teadusesse läinud embrüoloogis rajaja ja maadeavastaja kirjutas oma harrastusluulet eesti keeles, tema väljapaistvaim õpilane, hilisem akadeemik A. Middendorff oli ema poolt eestlane, Soomega seotud mõlemad. Õpetaja ja õpilane olid Lapimaa geograafia, loomastiku ja etnograafia uurimise algatajad. Nii ranniku kaudu kui jalgsiretkedega Petsamost Kantalahti ning Viena-Karjalasse. Just siin kujunes Tartu ülikooli hilisem uurimisjaam. Baer hankis ekspeditsioonitoetust Vene Akadeemiast ka Soomest läinud Põhjarahvaste uurijaile. Baeri ekspeditsioonid Soome lahel panid aluse siinsete alade ihtüoloogilisele uurimisele ja ökosüsteemi olemusest tulenevale kalakaitsele.
Soome kümnemargase rahatähe Paavo Nurmile vastab Eestis Paul Keres, maailmameistri peapretendent 22 aastaselt, Hollandi AVRO turniiri võitjana. Sõjale järgnenud poliitilistes keerukustes sai Keresest aastakümneiks maailma teine. Kuni surmani. Südameinfarkt tabas aga legendaarset suurmeistrit, ammust Soome sõpra, Helsingis. Ta tuli võitjana Kanada lahtistelt meistrivõistlustelt. Kodus ootas sama Metsakalmistu luide, kus esimesena oma rahva panteonis oli Koidula.
Põgusamad on Soome-seosed kahel eesti kroonimehel – Anton Hansen-Tammsaarel ja Kristjan Raual.
Eesti hilisema Nobeli auhinna pretendendi tutvustamine Soomes algas romaaniga „Korpiojan isänta“ (tõlke andis välja W. Söderström Porvoos juba 1927. A). Seejärel tegi suurt tööd Tammsaare viieköitelise peateose „Totuus ja oikeus“ soomendamisel hõimumaa Eesti saadik Erkki Reijonen. Ilmusid esimene ja viimane köide (1930, 1935). Aino Kaarise tõlkes on ilmunud kirjaniku luigelauluromaan „Hornanperän uusi Paholainen“ (Kansankultturi, 1964. A.).
Kristja Raud on eestlaste Akseli Gallen-Kallela. Oma asendilt eesti kunstis, oma rahvusliku laadi taotluste poolest. Aga ka seoses sellega, et üks sai „Kalevala“ illustreerimise klassikuks, teine samaks „Kalevipoja“ puhul. „Kalevala“ ja „Kalevipoeg“ on aga üks kõige põlisemaid kahe hõimurahva vaimusildu. Runode päritolumaade poolest, maastikulgi samasuguse pilguga liikumise. Seda on eriti tõestanud Soome lahe mõlema poole suured folkloristid J. ja K. Krohn ning August Annist.
Nõnda vaatab kultuurisild vastu siis ka tuleviku-Eesti rahadelt.
Jaan Eilart. 1990.
Samal teemal:
Eesti raha: kommentaar eskiisidel kujutatava kohta. – RH, 20.03.1990
S. Kiin. Kultuuri juhlii Viron seteleissä: taitelija ja shakkimestari ovet aineina vanhoja valtiomiehiä turvallisempampia: (ka J. Eilarti koostatud „Setelien kuka kukin on“ koos selgitustega eesti krooni kohta) Helsingin Sanomat 9.08.1992: ill.
P. Ernits, Tammiksaar. Intervjuu J. Eilartiga.
Iseseisva Eesti Vabariigi taastamisel on saanud üheks oluliseks ürituseks eesti kroonide jällekäibeletulek. Aasta algul kuulutati välja kunstnikevaheline võistlus uue paberraha ja müntide saamiseks. Eesti Pank moodustas sobivate kujundusmotiivide otsimiseks ja raha kunstilise ilme määramiseks ekspertkomisjoni, kuhu kuulusid loodus- ja kultuuriloolane Jaan Eilart, Eesti Panga president Rein Otsason, kultuuriminister Lepo Sumera, firma „Eesti Juveel“ peadirektor Rein Mikli, Kunstnike Liidu volikogu esimees Enn Põldroos, Rahvarinde esindaja graafik Heinz Valk jt.
Töö käigus said loodava valuuta põhikunstnikeks Urmas Ploomipuu, Vladimir Taiger ja Mari Käbin. Metallraha on vermimisel Eestis, paberraha trükkimine on tellitud välismaalt. Jõuluks peaks Eestis olema taas oma raha.
Kuidas eesti kroonid peegeldavad hõimumaade vahel ammuaegu kujunenud kultuurisilda, kirjutab meie ajakirjale raha ekspertkomisjoni juhataja, Tartu Ülikooli looduskaitse ja kodu-uurimise keskuse esimees, Eesti Looduskaitse Seltsi esimees Jaan Eilart.
Põhimõtteks oli tänapäevaste nõuete alusel jäädvustada eesti rahal sellele maale iseloomulikku, läbi erinevate aegade ja alade. Valitavad portreed pidid esitama Eesti kultuuritegelasi, kelle nimi tuntud ka oma maa piiride taga.
Nõnda kujunesid motiivipaarid.
100-kroonine – ärkamisaja poeet Lydia Koidula-Jannsen ja Soome lahe pankrannik murdlainetega;
25-kroonine – iseseisvusaegse Eesti kirjandusklassik Anton Hansen-Tammsaare koos eesti talu kujutusega;
10-kroonisel on eesti vanavarakuningas dr. Jakob Hurt ja pöördküljel meie suurim tamm Urvaste Tamme-Laurilt (tüve ümbermõõt 1,3 m kõrgusel 8 meetrit);
5-kroonisel on legendaarne male suurmeister Paul Keres, kusjuures maastikumotiiv tema sünnilinna Narvaga tuletab meelde ka ajaloolist Lääne ja Ida piiri;
2-kroonisel on Tartu Ülikool ja tema kuulsamaid esindajaid , loodusteaduste klassik Karl Ernst von Baer, ühekroonine on Pika Hermanniga Toompea panoraamiga. Selle Kalevi kalmu kujutusega on seotud „Kalevipoja“ kuulus illustreerija Kristjan Raud.
Müntidel on põhikujund eesti rahvuslill (alates 1968. a.) rukkilill, millele numbripoolel lisanduvad kolm lendavat suitsupääsukest, me rahvuslinnu kujund.
Vaatleme nüüd, mida võiks jutustada tulevane eesti raha soomlasele meie ühest ajaloolisest kultuuriunistusest – Soome silla ehitamisest.
Juba suurima nominaalväärtusega rahal on tuntud finnofiil Lydia Jannsen, meie ärkamisaja suurmehe J. W. Jannseni tütar, kes C. R. Jakobsonilt sai luuletaja pseudonüümi Koidula. Isamaa koidulaulik ta oli. Tema „Mu isamaa on minu arm“ sai omamoodi rahvushümniks noore helilooja A. Kunileiu viisiga esimesel üldlaulupeol (1869). Muide seal lauldi esmalt ka isa-Jannseni sõnadele Paciuse isamaalaulu, millest sai Eesti Vabariigi hümn, meie ühishümn. Eelkõige esimest üldlaulupidu korraldades, meie esimest – „Vanemuise“ teatrit rajades ja oma isa ajalehte toimetades sugenevad Koidula elavad kultuurikontaktid Soomega. Helsingi üliõpilasmaja ehitusrahas tuleb pisike summa ka noorelt eesti luulekaunitarilt.
Koidula Soome-sõpruse ereda päikese aastaks saab 1871. Koos isa ja vend Harryga tuleb ta jaanipäeval siia külla. Ajaloolisel läbi öö kestnud Alppila koosviibimisel peab üleva tervituskõne J. W. Snellmann. Neil päevadel on kestvalt sõprusseltskonnas
E. Lönnrot, Yrjö-Koskinen, C. G. Swan, Th. Rein, A. Almberg. Aina lillesülemeis minnakse Janakkalasse, Hämeenlinna, Tamperesse. Yrjö-Koskise Leppälahti kodus Loppi järve ääres kingib majaisand Koidulale suure kivi sellel tingimusel, et see jääks paigale Koidula nimelisena. Praegu on kivil Juta Eskeli loodud Koidula pronksportree. Neil päevil tiheneb kiindumus toimetaja Antti Almbergiga, kelle sünnipäevaks pühendab Koidula luuletuse „Toivossa aika kuluu!“ Oma rahva tuleviku eest seisjate sõpruses kujuneb terve hilisem trükiköide kirjavahetust.
Koidula suri 42 aasta vanuselt Soome lahe sõjaväesaarekesel Kroonlinnas (1886). Tema põrmu toomine 1946 aastal Metskalmistu pühasse eesti mulda sai sõjajärgse Eesti üheks võimsamaks rahva hinge läinud sündmuseks.
Eesti ärkamisaja aatekaaslus sidus Koidulat Jakob Hurdaga (1839 – 1907), kes oli eestluse mõjusamaid ideolooge ning oma rahva mitmete suurürituste – Eesti Kirjameeste Selts, Eesti Aleksandrikool, „Kalevipoja“ õhtuist alguse saanud Eesti Üliõpilaste Seltsi juht. Maailmakultuuri läks aga Hurt eelkõige rahvaluule kogumise suuraktsiooni juhina. Just siit tulenevad ka selle „rahale läinud suurmehe“ kestvad sidemed Soome kultuuriga. Soome Kirjanduse Selts publitseeris tema „Setukeste laulud“ I – III. Selle auväärse seltsi hoole all olid J. Hurda hiidkogud koguni peale tema surma ja noored eesti kultuuriinimesed (Fr. Tuglas, K. Mägi, H. Vuolijoki jt.) teenisid elatist seltsile neist koopiate tegemisega. Helsingi ülikoolis kaitses Hurt 1886. a. oma keeleteaduslikku doktoritööd, mille täpsema teema oli piiritlenud Elias Lönnroti järglane soome keele ja kirjanduse professoritoolil August Ahlquist. Hurda uurimisprobleemistiku kirjavahetuskaaslased on olnud Julius ja Kaarle Krohn, E. N. Setäla, A. O. Heikel, O. A. F. Lönnbohn, O. Donner jt. Tema toimimine Peterburi Jaani koguduse pastorina võimaldas rohkeid isiklikke kontakte Soome sõpradega.
J. Hurda rahvaluulemonograafiate seeria „Vana kannel“ on Eesti suurim vanavara publikatsioon.
Omamoodi ühendab Eestit ja Soomet ka akadeemik Karl Ernst von Baer, kes esimesena tõi muide käibesse praegus-Eestis nii pruugitava endamääratluse „eestimaalane“. Möödunud sajandialguse Tartu ülikoolist teadusesse läinud embrüoloogis rajaja ja maadeavastaja kirjutas oma harrastusluulet eesti keeles, tema väljapaistvaim õpilane, hilisem akadeemik A. Middendorff oli ema poolt eestlane, Soomega seotud mõlemad. Õpetaja ja õpilane olid Lapimaa geograafia, loomastiku ja etnograafia uurimise algatajad. Nii ranniku kaudu kui jalgsiretkedega Petsamost Kantalahti ning Viena-Karjalasse. Just siin kujunes Tartu ülikooli hilisem uurimisjaam. Baer hankis ekspeditsioonitoetust Vene Akadeemiast ka Soomest läinud Põhjarahvaste uurijaile. Baeri ekspeditsioonid Soome lahel panid aluse siinsete alade ihtüoloogilisele uurimisele ja ökosüsteemi olemusest tulenevale kalakaitsele.
Soome kümnemargase rahatähe Paavo Nurmile vastab Eestis Paul Keres, maailmameistri peapretendent 22 aastaselt, Hollandi AVRO turniiri võitjana. Sõjale järgnenud poliitilistes keerukustes sai Keresest aastakümneiks maailma teine. Kuni surmani. Südameinfarkt tabas aga legendaarset suurmeistrit, ammust Soome sõpra, Helsingis. Ta tuli võitjana Kanada lahtistelt meistrivõistlustelt. Kodus ootas sama Metsakalmistu luide, kus esimesena oma rahva panteonis oli Koidula.
Põgusamad on Soome-seosed kahel eesti kroonimehel – Anton Hansen-Tammsaarel ja Kristjan Raual.
Eesti hilisema Nobeli auhinna pretendendi tutvustamine Soomes algas romaaniga „Korpiojan isänta“ (tõlke andis välja W. Söderström Porvoos juba 1927. A). Seejärel tegi suurt tööd Tammsaare viieköitelise peateose „Totuus ja oikeus“ soomendamisel hõimumaa Eesti saadik Erkki Reijonen. Ilmusid esimene ja viimane köide (1930, 1935). Aino Kaarise tõlkes on ilmunud kirjaniku luigelauluromaan „Hornanperän uusi Paholainen“ (Kansankultturi, 1964. A.).
Kristja Raud on eestlaste Akseli Gallen-Kallela. Oma asendilt eesti kunstis, oma rahvusliku laadi taotluste poolest. Aga ka seoses sellega, et üks sai „Kalevala“ illustreerimise klassikuks, teine samaks „Kalevipoja“ puhul. „Kalevala“ ja „Kalevipoeg“ on aga üks kõige põlisemaid kahe hõimurahva vaimusildu. Runode päritolumaade poolest, maastikulgi samasuguse pilguga liikumise. Seda on eriti tõestanud Soome lahe mõlema poole suured folkloristid J. ja K. Krohn ning August Annist.
Nõnda vaatab kultuurisild vastu siis ka tuleviku-Eesti rahadelt.
Jaan Eilart. 1990.
Samal teemal:
Eesti raha: kommentaar eskiisidel kujutatava kohta. – RH, 20.03.1990
S. Kiin. Kultuuri juhlii Viron seteleissä: taitelija ja shakkimestari ovet aineina vanhoja valtiomiehiä turvallisempampia: (ka J. Eilarti koostatud „Setelien kuka kukin on“ koos selgitustega eesti krooni kohta) Helsingin Sanomat 9.08.1992: ill.
P. Ernits, Tammiksaar. Intervjuu J. Eilartiga.
Seltsi töö ja tegevusprintsiibid üldrahvalike ürituste korraldamisel
Lähtudes USA, eelkõige Stanfordi ülikooli algatusest tähistada 22. aprilli Maa Päevana, soovitab Eesti Looduskaitse Selts 1990. aastal meie traditsioonilise looduskaitsekuu korraldada erandina 22. aprill kuni 5. juuni vahemikus.
Maa Päeva programmist selgub ( California, 1990 ), et see langeb töövarmide osas täielikult kokku Eestis juba 1958. a. kehtestatud looduskaitse päeva juhendiga. Kuna viimatimainitud päev on kogu NSV Liidus ja nagu selgub ka laiemaltki prioriteetne ning ainukordne, ei ole õige „laenuliste“ tähtpäevade kaudu kustutada meie senise traditsiooni aastakümnete põlisust. Et Maa Päev langeb aga juhuslikult kokku eesti rahva ajaloos väga tähendusrikka Jüriöö mälestustraditsiooniga, on mõeldav neid tähtpäevi siduda. Ka on aprilli lõpuaeg sobilik igasugusteks istutustöödeks.
Kavandades 1957. a. esimest looduskaitse päeva – idee esimeste realiseerijate hulgas olid olulised Aleksander Valsiner, Villem Voore, Orest Niinemäe, Andres Lättemäe jt. ) sai see teadlikult paigutada Eesti Vabariigi emadepäevale, mille pidamine oli tõkestatud. Käesoleval ajal tuleks emade ja looduskaitse päev ühitada, pühendades selle kodude ja koolide ümbruse nõudlikule kordategemisele, mida kroonib kõikide emade kooli kutsumise aktustseremoonia. Loodus – ema inimsoole, kodu – ema poolt lastele pühendatud ja emakeele kõlas hoitud paik.
Teades Maa Päeva korraldamise soovitusi ( California 1990 ) ilmneb nende vastavus rahvusvahelise „Tallinna Deklaratsiooni“ põhimõtetele. Seetõttu peame põhjendatuks käesolevas ajavahemikus ühitada eelkõige põlist hooldus- ning istutustraditsiooni „Tallinna Deklaratsiooni“ printsiipidega looduse ja kultuuri ühtsusest rahu nimel maailmas.
Jüriöö tõrvikute süütamise ja kogu Eestis väärtustamise kaudu tuleb Eestis kontseptsiooniks seada, et see on Jüriöö vabadustule süütamine, millega täname kõiki Eesti vabaduse eest seisnuid ja tõotame, et vabadustuli meie rahva hingeväärtusena jääb alatiseks. Tule tseremoonia peab detailselt välja töötama eritöörühm, kusjuures kohtadel tuleb sellega siduda meie vabadusvõitluse sümbolkohti ( Madisepäeva lahingupaik, Lembitu linnus, Tartu Toomemägi, Tallinna Toompea, Paide Vallimägi, Valjala, Soontagana, Otepää, Varbola jt. linnamäed, Padise, Alatskivi ja Saadjärve Kalevipoja sängid, Raiküla Pakamägi, Paju, Müüsleri, Aidu jt. vabaduslahingute kohad, Suur-Munamägi, Narva, Toila-Oru jne. )
Maakonnad ja linnad süütavad väärikalt kõnede ja koorilaulude saatel vabadustuled just sellistes ajaloos väärtustatud paikades. Tseremoonia peab olema hingeminev koolide organiseeritud osalemise kaudu.
Looduses tööde üheks põhivormiks peaks jääma seekord Eesti Looduskaitse Seltsi poolt 1989. a. alustatud iseseisvustammede istutamine, millega mälestatakse kõikvõimalikke üldtuntud ja paiklikke Eesti iseseisvustaotlejaid ning rajajaid läbi aegade kandega seotud paikades ( eriti kodukohtades ) . Siin tuleks samuti eriliselt meeles pidada kohalike teenekate haridus- ja kultuuritegelaste mälestamist.
Üks eelistatud tegevusvorm peaks olema looduse õpperadade korrastamine, samuti uute kirjeldamine ja rajamine.
Eesti Looduskaitse Selts komplekteerib oma kogudest mitmed temaatilised kunstinäitused ( Paide näiteks prof. Kaljo Põllu sarja Eesti muinasmaakondadest jm. ), samuti aitame korraldada vastavasisulisi kontserte, filmiseansse jm. Vajalik on varakult raadio ja televisiooni asjasse pühendamine.
IUCN Ida - Euroopa Komitee korraldab mainitud ajavahemikus A. H. Tammsaare rahvusvahelise maastikukultuuri teenetemedali üleandmistseremoonia ühele välismaa väljapaistvale spetsialistile.
22. aprilli – 05. juuni ürituste parimaid korraldajaid autasustatakse „Tallinna Deklaratsiooni“ graafilise lehega. Üleandmiseks on sobiv 05. juuni.
Soovitame kõnesoleva aktsiooni üks päevadest kuulutada Eesti Rohelise Liikumise üksmeele taastamise päevaks.
Jaan Eilart
Maa Päeva programmist selgub ( California, 1990 ), et see langeb töövarmide osas täielikult kokku Eestis juba 1958. a. kehtestatud looduskaitse päeva juhendiga. Kuna viimatimainitud päev on kogu NSV Liidus ja nagu selgub ka laiemaltki prioriteetne ning ainukordne, ei ole õige „laenuliste“ tähtpäevade kaudu kustutada meie senise traditsiooni aastakümnete põlisust. Et Maa Päev langeb aga juhuslikult kokku eesti rahva ajaloos väga tähendusrikka Jüriöö mälestustraditsiooniga, on mõeldav neid tähtpäevi siduda. Ka on aprilli lõpuaeg sobilik igasugusteks istutustöödeks.
Kavandades 1957. a. esimest looduskaitse päeva – idee esimeste realiseerijate hulgas olid olulised Aleksander Valsiner, Villem Voore, Orest Niinemäe, Andres Lättemäe jt. ) sai see teadlikult paigutada Eesti Vabariigi emadepäevale, mille pidamine oli tõkestatud. Käesoleval ajal tuleks emade ja looduskaitse päev ühitada, pühendades selle kodude ja koolide ümbruse nõudlikule kordategemisele, mida kroonib kõikide emade kooli kutsumise aktustseremoonia. Loodus – ema inimsoole, kodu – ema poolt lastele pühendatud ja emakeele kõlas hoitud paik.
Teades Maa Päeva korraldamise soovitusi ( California 1990 ) ilmneb nende vastavus rahvusvahelise „Tallinna Deklaratsiooni“ põhimõtetele. Seetõttu peame põhjendatuks käesolevas ajavahemikus ühitada eelkõige põlist hooldus- ning istutustraditsiooni „Tallinna Deklaratsiooni“ printsiipidega looduse ja kultuuri ühtsusest rahu nimel maailmas.
Jüriöö tõrvikute süütamise ja kogu Eestis väärtustamise kaudu tuleb Eestis kontseptsiooniks seada, et see on Jüriöö vabadustule süütamine, millega täname kõiki Eesti vabaduse eest seisnuid ja tõotame, et vabadustuli meie rahva hingeväärtusena jääb alatiseks. Tule tseremoonia peab detailselt välja töötama eritöörühm, kusjuures kohtadel tuleb sellega siduda meie vabadusvõitluse sümbolkohti ( Madisepäeva lahingupaik, Lembitu linnus, Tartu Toomemägi, Tallinna Toompea, Paide Vallimägi, Valjala, Soontagana, Otepää, Varbola jt. linnamäed, Padise, Alatskivi ja Saadjärve Kalevipoja sängid, Raiküla Pakamägi, Paju, Müüsleri, Aidu jt. vabaduslahingute kohad, Suur-Munamägi, Narva, Toila-Oru jne. )
Maakonnad ja linnad süütavad väärikalt kõnede ja koorilaulude saatel vabadustuled just sellistes ajaloos väärtustatud paikades. Tseremoonia peab olema hingeminev koolide organiseeritud osalemise kaudu.
Looduses tööde üheks põhivormiks peaks jääma seekord Eesti Looduskaitse Seltsi poolt 1989. a. alustatud iseseisvustammede istutamine, millega mälestatakse kõikvõimalikke üldtuntud ja paiklikke Eesti iseseisvustaotlejaid ning rajajaid läbi aegade kandega seotud paikades ( eriti kodukohtades ) . Siin tuleks samuti eriliselt meeles pidada kohalike teenekate haridus- ja kultuuritegelaste mälestamist.
Üks eelistatud tegevusvorm peaks olema looduse õpperadade korrastamine, samuti uute kirjeldamine ja rajamine.
Eesti Looduskaitse Selts komplekteerib oma kogudest mitmed temaatilised kunstinäitused ( Paide näiteks prof. Kaljo Põllu sarja Eesti muinasmaakondadest jm. ), samuti aitame korraldada vastavasisulisi kontserte, filmiseansse jm. Vajalik on varakult raadio ja televisiooni asjasse pühendamine.
IUCN Ida - Euroopa Komitee korraldab mainitud ajavahemikus A. H. Tammsaare rahvusvahelise maastikukultuuri teenetemedali üleandmistseremoonia ühele välismaa väljapaistvale spetsialistile.
22. aprilli – 05. juuni ürituste parimaid korraldajaid autasustatakse „Tallinna Deklaratsiooni“ graafilise lehega. Üleandmiseks on sobiv 05. juuni.
Soovitame kõnesoleva aktsiooni üks päevadest kuulutada Eesti Rohelise Liikumise üksmeele taastamise päevaks.
Jaan Eilart