700 loodusesõpra Mandri - Eesti südamikus
Viive Parve foto : Viljandlased loodusesõprade kokkutulekul.
ESTI NSV Looduskaitse Seltsi 700 aktivisti kogunes juulikuu viimaseks laupäevaks ja pühapäevaks Mandri-Eesti südamikku, endisele Põhja-Viljandimaale Põltsamaa lähistele, praeguse Adavere näidissovhoosi, Lillevere-nim, kolhoosi ja Põdra sovhoosi maa-aladele.
Seekordne kokkutulek oli pühendatud Eesti NSV 45. aastapäevale ja Suures Isamaasõjas saavutatud võidu 40. aastapäevale. Üldteemaks olid looduskeskkonna optimeerimise ja säästliku looduskasutuse ülesanded meie suurmajandite tingimustes. Seminari loengud peeti V. I. Lenini nimelise Adavere näidis-sovhoosi tohutu suures võimlas, kus oli eksponeeritud neli iseseisvat ulatuslikku näitust. Kokkutulnuid tervitas kakskeelne loosung: «Meie rahvas usub, et Maa jääb alati kauniks ja on tulvil elu.» Eesti NSV ülemnõukogu Presiidiumi esimees, Looduskaitse Seltsi juht Arnold Rüütel käsitles oma põhjalikus ettekandes paljusid õigustamata nähteid meie maaviljeluses: kohati liialdatakse kunstväetisega, millest mõnikord muist jääb kultuuridel kasutamata ja uhutakse põhjavette või veekogudesse, üliraskete masinatega korduv põllu tallamine tambib elusa mulla kivikõvaks elutuks pinnaseks, mis põhjustab suure vedelkütuse tarviduse ja saagilanguse; maaparandamise käigus kuhjatakse huumus pinna planeerimisega lohkudesse ja endised künkakohad jäävad huumusekihist paljaks, mistõttu endistel lohukohtadel tekkivad lamandumine ja künka kohtadel tuuleerosioon jne., jne. Maaparandamisega peaks maaväärtus suurenema igas, mitte üksnes veereguleerimise suunas! Rohkem tähelepanu tuleb osutada looduslike kõlvikute kordategemisele. Tarvis on taastada puisniidud. On vaja soodustada ökoloogset aineringlust. Hinnata tuleb ka piirkondlikku omapära, et säilitada looduslikku tasakaalu. Loomakasvatuses on tulevikku ainult mõõduka suurusega farmidel. Seltsi esimene aseesimees Jaan Eilart ning ülevabariigilise kuulsusega majandus- ja keskkonna-kaitsetegelased Adavere näidis-sovhoosi direktor Viktor Meister ja Aravete kolhoosi esimees Alar Ainumäe käsitlesid ökoloogilisi aspekte intensiivses põllumajanduses, maakodude korrastamist ja maastikuhoolduse sotsiaalseid faktoreid. Arvati, et vanade talumajade ja õuede haljastust tuleks säilitada, sinna peaks kohalikud teed rajama. Maarahva tervise eest hoolitsemisel ei tohiks piirduda ainult rajooni keskhaigla rajamisega, vaid majandid peaksid ehitama kohapealseid kiirabijaamu ja raviasutusi. Suurt tähelepanu äratas Viljandi päritoluga põllumajandusdoktori Valjo Masso ettekanne. Ta rääkis sõnnikumajanduse tehnoloogiast ning teraviljapõhu ja alusturba vahekordadest hea sõnniku saamisel. Kõlama jäi mõte: «Reostatud vett saame puhastada, kuid reostatud mulda ja raisatud huumust me parandada ei suuda ega oska.» Viimane ettekanne oli meie vabariigi rahvaõpetajalt, Põltsamaa Keskkooli direktorilt Kalju Teraselt, kes käsitles noortes töösoodumise kujundamise võimalusi ja nende edaspidiseid väljavaateid. Pärastlõunal tutvuti bussidega ringi sõites Adavere näidissovhoosi asula kujunduse ja heakorrastusega, põldude ja neil kasvavate sortidega, sõnnikukasutamise ja -hoidmise viisidega, teedega, tee ääres paiknevate vaatamisväärsustega. Käidi ka endisel Võisiku mõisnike kalmistul, mis on Jaan Krossi raamatu «Keisri hull» vahendusel saanud erilise kuulsuse. Seal puhkavad uuendusmeelne balti aadlik, tsaarivõimu terav kriitik polkovnik Timotheus Eberhard von Bock (1787-1836) ning ta eestlannast abikaasa, Holstre mõisniku pärisorja tütar Eva (Catharina) Bock (1799-1862). Nende suurel kalmukivil on lause: «Ei inimelu piinajaid, ei vangiraudu.» Siinkohal on sobiv lugejatele meenutada sedagi, et Adavere oli 1939. aastani põline Põhja-Vilandimaa vald ning kuulus Põ1tsamaa kihelkonda.
Õhtul oli saalitäis loodusesõpru Riikliku Filharmoonia Kammerkoori kontserdi lummuses. Kontsert algas kolme vepsa rahvalauluga, neile järgnesid liivi, isuri ja ingeri rahvalaulud, enamik esitati nende algkeeles. Kontserdi teine osa oli koostatud selle paikkonna suurima muusikamehe Karl August Hermanni (1851-19043) helindeist, lõpupalaks Lydia Koidula sõnadele loodud «Sind surmani . .». Kokkutuleku üheks meeleolukaks koostisosaks on alati olnud lõkkeõhtu. Tänavu süüdati see Põltsamaa jõe äärsel aasal. Adavere külakapelli laul ja mäng, mida jätkus mitmeks tunniks, hoidis kõikide lõkkepeoliste tuju kõrgel. Pühapäeval istuti sõidukitesse, et jätkata kauni ümbruse imetlemist. Esimene peatus tehti Adavere Kalmemäel. Siia, meie esivanemate rahupaika on püstitatud suur mälestuskivi, millele on raiutud sõnad «Mandri-Eesti keskpunkt». Järgmine peatus oli M. Lillevere nimelise kolhoosi keskuse lähedale rajatud suures ja hästi hooldatud pargis. See on sealsete sõjaveteranide rajatud Rahvaste Sõpruse park. Kokkutuleku tähistamiseks pandi parki kasvama kolm kuuske, istutajateks Eesti NSV ülemnõukogu Presiidiumi esimees Arnold Rüütel, Nõukogude Liidu kangelane Ludvig Kurist ja kahe Kuldtähe medali kandja kosmonaut Valentin Lebedev. ullatusena esines sõja- ja lauluveteran Enn Kailvee lauluga «Kaevu ääres».
Kolmas peatus oli Nõmmiku talus Aidul, seltsi auliikme Osvald Laisaare kodus. See oli meile ainulaadne elamus. Omapärane taluõu ja -tare, kus kunstilise erihariduseta maamees näitas oma taidurlikku talenti ja otsimisvaimu lõuendil ja puidus, kipsis ja graniidis, aga eestkätt elavas looduses: koduõue kujundamises. Selle talu õues ja tubades avastasime taieste kaasabil ühendussilla esivanematega, suguvõsa silmapaistvamate minevikuisikute ja ümbruskonna tähtsamate sündmustega.
Kokkutulek lõppes Põdra sovhoosis kauni Aidu tehisjärve kaldal.
Enno Piir
ESTI NSV Looduskaitse Seltsi 700 aktivisti kogunes juulikuu viimaseks laupäevaks ja pühapäevaks Mandri-Eesti südamikku, endisele Põhja-Viljandimaale Põltsamaa lähistele, praeguse Adavere näidissovhoosi, Lillevere-nim, kolhoosi ja Põdra sovhoosi maa-aladele.
Seekordne kokkutulek oli pühendatud Eesti NSV 45. aastapäevale ja Suures Isamaasõjas saavutatud võidu 40. aastapäevale. Üldteemaks olid looduskeskkonna optimeerimise ja säästliku looduskasutuse ülesanded meie suurmajandite tingimustes. Seminari loengud peeti V. I. Lenini nimelise Adavere näidis-sovhoosi tohutu suures võimlas, kus oli eksponeeritud neli iseseisvat ulatuslikku näitust. Kokkutulnuid tervitas kakskeelne loosung: «Meie rahvas usub, et Maa jääb alati kauniks ja on tulvil elu.» Eesti NSV ülemnõukogu Presiidiumi esimees, Looduskaitse Seltsi juht Arnold Rüütel käsitles oma põhjalikus ettekandes paljusid õigustamata nähteid meie maaviljeluses: kohati liialdatakse kunstväetisega, millest mõnikord muist jääb kultuuridel kasutamata ja uhutakse põhjavette või veekogudesse, üliraskete masinatega korduv põllu tallamine tambib elusa mulla kivikõvaks elutuks pinnaseks, mis põhjustab suure vedelkütuse tarviduse ja saagilanguse; maaparandamise käigus kuhjatakse huumus pinna planeerimisega lohkudesse ja endised künkakohad jäävad huumusekihist paljaks, mistõttu endistel lohukohtadel tekkivad lamandumine ja künka kohtadel tuuleerosioon jne., jne. Maaparandamisega peaks maaväärtus suurenema igas, mitte üksnes veereguleerimise suunas! Rohkem tähelepanu tuleb osutada looduslike kõlvikute kordategemisele. Tarvis on taastada puisniidud. On vaja soodustada ökoloogset aineringlust. Hinnata tuleb ka piirkondlikku omapära, et säilitada looduslikku tasakaalu. Loomakasvatuses on tulevikku ainult mõõduka suurusega farmidel. Seltsi esimene aseesimees Jaan Eilart ning ülevabariigilise kuulsusega majandus- ja keskkonna-kaitsetegelased Adavere näidis-sovhoosi direktor Viktor Meister ja Aravete kolhoosi esimees Alar Ainumäe käsitlesid ökoloogilisi aspekte intensiivses põllumajanduses, maakodude korrastamist ja maastikuhoolduse sotsiaalseid faktoreid. Arvati, et vanade talumajade ja õuede haljastust tuleks säilitada, sinna peaks kohalikud teed rajama. Maarahva tervise eest hoolitsemisel ei tohiks piirduda ainult rajooni keskhaigla rajamisega, vaid majandid peaksid ehitama kohapealseid kiirabijaamu ja raviasutusi. Suurt tähelepanu äratas Viljandi päritoluga põllumajandusdoktori Valjo Masso ettekanne. Ta rääkis sõnnikumajanduse tehnoloogiast ning teraviljapõhu ja alusturba vahekordadest hea sõnniku saamisel. Kõlama jäi mõte: «Reostatud vett saame puhastada, kuid reostatud mulda ja raisatud huumust me parandada ei suuda ega oska.» Viimane ettekanne oli meie vabariigi rahvaõpetajalt, Põltsamaa Keskkooli direktorilt Kalju Teraselt, kes käsitles noortes töösoodumise kujundamise võimalusi ja nende edaspidiseid väljavaateid. Pärastlõunal tutvuti bussidega ringi sõites Adavere näidissovhoosi asula kujunduse ja heakorrastusega, põldude ja neil kasvavate sortidega, sõnnikukasutamise ja -hoidmise viisidega, teedega, tee ääres paiknevate vaatamisväärsustega. Käidi ka endisel Võisiku mõisnike kalmistul, mis on Jaan Krossi raamatu «Keisri hull» vahendusel saanud erilise kuulsuse. Seal puhkavad uuendusmeelne balti aadlik, tsaarivõimu terav kriitik polkovnik Timotheus Eberhard von Bock (1787-1836) ning ta eestlannast abikaasa, Holstre mõisniku pärisorja tütar Eva (Catharina) Bock (1799-1862). Nende suurel kalmukivil on lause: «Ei inimelu piinajaid, ei vangiraudu.» Siinkohal on sobiv lugejatele meenutada sedagi, et Adavere oli 1939. aastani põline Põhja-Vilandimaa vald ning kuulus Põ1tsamaa kihelkonda.
Õhtul oli saalitäis loodusesõpru Riikliku Filharmoonia Kammerkoori kontserdi lummuses. Kontsert algas kolme vepsa rahvalauluga, neile järgnesid liivi, isuri ja ingeri rahvalaulud, enamik esitati nende algkeeles. Kontserdi teine osa oli koostatud selle paikkonna suurima muusikamehe Karl August Hermanni (1851-19043) helindeist, lõpupalaks Lydia Koidula sõnadele loodud «Sind surmani . .». Kokkutuleku üheks meeleolukaks koostisosaks on alati olnud lõkkeõhtu. Tänavu süüdati see Põltsamaa jõe äärsel aasal. Adavere külakapelli laul ja mäng, mida jätkus mitmeks tunniks, hoidis kõikide lõkkepeoliste tuju kõrgel. Pühapäeval istuti sõidukitesse, et jätkata kauni ümbruse imetlemist. Esimene peatus tehti Adavere Kalmemäel. Siia, meie esivanemate rahupaika on püstitatud suur mälestuskivi, millele on raiutud sõnad «Mandri-Eesti keskpunkt». Järgmine peatus oli M. Lillevere nimelise kolhoosi keskuse lähedale rajatud suures ja hästi hooldatud pargis. See on sealsete sõjaveteranide rajatud Rahvaste Sõpruse park. Kokkutuleku tähistamiseks pandi parki kasvama kolm kuuske, istutajateks Eesti NSV ülemnõukogu Presiidiumi esimees Arnold Rüütel, Nõukogude Liidu kangelane Ludvig Kurist ja kahe Kuldtähe medali kandja kosmonaut Valentin Lebedev. ullatusena esines sõja- ja lauluveteran Enn Kailvee lauluga «Kaevu ääres».
Kolmas peatus oli Nõmmiku talus Aidul, seltsi auliikme Osvald Laisaare kodus. See oli meile ainulaadne elamus. Omapärane taluõu ja -tare, kus kunstilise erihariduseta maamees näitas oma taidurlikku talenti ja otsimisvaimu lõuendil ja puidus, kipsis ja graniidis, aga eestkätt elavas looduses: koduõue kujundamises. Selle talu õues ja tubades avastasime taieste kaasabil ühendussilla esivanematega, suguvõsa silmapaistvamate minevikuisikute ja ümbruskonna tähtsamate sündmustega.
Kokkutulek lõppes Põdra sovhoosis kauni Aidu tehisjärve kaldal.
Enno Piir