LOODUSKAITSE SELTSI KINGITUS AJAB JUURED NAISSAARE MULDA
Reet Saar. - „Nädaline“, 3. august 2010. Nädalavahetusel korraldas Eesti Looduskaitse Selts (ELKS) oma iga-aastase kokkutuleku Naissaarel.
Konverentsiga Tõnu Kaljustele kuuluvas Omari küünis kajastati olulisi tähiseid looduskaitsesajandis, mille alguseks loetakse 14. augustit 1910, kui sündis Baltimaade esimene, Vaika linnukaitseala. Tänapäeval on Eestis erisuguse kaitse all umbes 18% territooriumist. 1935. aastal võeti Eestis vastu looduskaitseseadus, mis oli vaid viie lehekülje pikkune. Looduskaitse ajaloo uurija Andres Tõnisson möönis, et tänapäeval nii lühidalt enam hakkama ei saa, kõik peab olema täpselt sätestatud.ELKSi asutajaid, president Arnold Rüütel (esimees 1981 – 1988) meenutas, et 4. novembril 1966 moodustatud seltsil on olnud kuni 23000 liiget ja 52 piirkondlikku osakonda (kodulehe andmetel on neid praegu 43). Selts korraldas rahvuslinnu ja –lille valimise. Rukkilille ja suitsupääsukese värvid andsid kokku meie trikoloori värvid. Seltsi süüdistati ka natsionalismi õhutamises. Aseesimees Jaak Jaaku tõdes, et ELKS on hea näide rahvaliikumisest ja demokraatiast, et kaitsta loodust ja kuluuri. „Küll tuleb leida uusi ideid, et liikumine ei nõrgeneks ega vananeks,“ ütles ta.Teisel päeval kõneldi Eesti püsiasustusega väikesaarte seisundist ja tulevikust. Majandusgeograaf Hardo Aasmäe rääkis nendest kui eripärasest ääremaast, mille kunagine elukorraldus ei taastu, vaid peab tekkima uus elamise ja toimimise viis, nt kaugtöö.Suurepärase kontserdi andis kokkutulnuile Eesti Filharmoonia Kammerkoor, mille dirigent Tõnu Kaljuste on samuti seltsi liige ja oma tegevusega kultuuripärandit igati väärtustanud. Tema maja õue istutati tänutäheks roomav kadakas. Optik Bernhard Schmidti sünnikoha juurde paigaldati mälestustahvel.Jalgsimatkadel jagasid selgitusi Urve Ratas ja Veljo Ranniku, militaarreostusest ja sellest vabanemisest kõneles akadeemik Anto Raukas.Vastab Eesti Looduskaitse Seltsi esimees Juhan Telgmaa.Kui palju on ELKSil liikmeid?Pakun välja, et kuni 9000. Rohujuure tasandil tegutseva organisatsiooni liikmete arv ei ole nii täpselt paigas.Torkab silma, et liikmeskond on suhteliselt eakas.Selts tekkis ajal, kui teisi selliseid ühiskondlikke liikumisi ei olnud, mis oleksid sidunud loodust, aja- ja kultuurilugu väärtustavaid inimesi. Nüüd on võimalusi tohutult palju, aga meie seltskond kannab mingit ühtset vaimu ja kuni see säilib, tunneme heameelt, et saame samamoodi edasi tegutseda.Kas tuleks rohkem vaadata noorte poole, et tagada seltsi jätkusuutlikkus?Kindlasti. Eelmisel aastal moodustasime seltsi noortekogu, mis annab võimaluse noorematel omavahel kokku saada. Maailma jaoks pole ühe seltsi elujõud tähtis, kuid meile endale on järelkasv juba selleks oluline, et seltsi vaimsust edasi kanda. Suur osa seltsi liikmetest on pärit maalt, kuid maakohad tühjenevad nii elanike kui ka eestvedajate poolest, noorte ees on kogu maailm lahti. Ka teiste riikide kolleegid seisavad samade suundumuste ees.Mis on ELKSi roll praegu?Meie tegevuse aluseks on üldinimlikud ja aegumatud põhiväärtused, mille raames püüame paremini toimetada. Olemas on strateegiad, aga neid tahame lähitulevikus konkretiseerida, tänapäeva olude ja võimalustega siduda.Kunstlikult ei saa seltsile uuesti anda seda missiooni ja rolli, mis tal kunagi on olnud rahvuslike väärtuste kandjana, sest ühiskondlikud olud on muutunud. Kuid näeme, et need merkantiilsed väärtused, mis uues Eesti Vabariigis on aastaid lipukirjaks olnud, hakkavad muutuma. Uus põlvkond, kes pole olnud metsikus tarbimisnäljas, kannab juba teisi väärtusi. RAPLA OSAKOND NAISSAAREL. Tiit Petersoo. „Nädaline“, 14.08.2010.Juulikuu viimasel laupäeval sõitsid osakonna 20 liiget ja Ljudmilla Ušakova neljajalgne sõber Donna ELKSi riiklikule kokkutulekule Naissaarel. Naissaarel saime rongile, mis viis Männiku ja Lõunaküla alla.Kokkutulekut valgustas Reet Saar, siinkirjutaja peatub peamiselt Rapla osakonna rahvaga seotul. Ettekanded toimusid Omari küünis. Lõkkeõhtu oli osakondade sisustada. Rein Berlokkolt telliti suupillilugusid. Rein esialgu kahtles – kas pärast Kaljuste kontserti tema muusika on üldse kohane. Juba esimene lugu tõi välja tantsupaari. Pärast Reinu pillilugusid kutsus Silva Jõulu rahva ringmängudele. Lõpuks lauldi rahvalikke ja lorilaule. Õhtu sisustamise eest tänati Rapla rahvast ka veel järgmisel päeval.Teise päeva ametlikule matkale sai Märjamaa osakonna esimehe Kalev Tihkani juhatusel tehtud lisaots Põlendikukivile. Nimetatud kivi on mahult Eesti rändrahnude edetabelis kolmandas kümnes vahetult Eestimaa kivide kuninga järel. Kuna meie ärasõiduni jäi mitu tundi aega, tellis Mare Paidla tasulise ekskursiooni saare põhjaotsa.Tallinnas laevast väljumisel ei saanud Ljudmilla Donnaga rahva hulgas trügida. Pidi jääma lõppu. Sel ajal jõudsid kaaslased bussiga ära sõita. Siiski veel Tallinna piires olles märkas Hilda Jürimaa koera puudumist bussis. Sõideti tagasi sadamasse. Ljudmilla ja Donna seisid kannatlikult seal, kest teati neid otsida. LOODUSKAITSJATE JUUBELILIPP LEHVIS NAISSAARELSilvia Paluoja. – „Pärnu Postimees,“ 4. august 2010.Eesti suuruselt kuues saar, 18,6 ruutkilomeetrine Naissaar, tervitas nädalavahetusel looduskaitse seltsi liikmeid, kes tähistasid üleriigilise kokkutulekuga saja aasta möödumist esimese kaitseala loomisest.Tänapäevase looduskaitse alguseks peetakse 14.augustit 1914, päeva, mil Vilsandi saare majakavahi ja suure linnusõbra Artur Toomi eestvedamisel rentis Riia loodusuurijate ühing Saaremaa kihelkonna pastoraadile kuuluvad Vaika saared, et linnud saaksid seal segamatult pesitseda. See oli nii Eesti kui Baltimaade esimene looduskaitseala. Maailma esimene kaitseala oli selleks ajaks 78 aastat vana, loodud Saksamaal Siebenbirge mäestikus.Looduspargi staatuse saanud Naissaar jääb Harju maakonda Viimsi valda. Pealinnast Admiraliteedi basseinist viib laev Monica sinna üle tunniga, siis maabuvad looduskaitsjad sadamas, millest algab roostes raudtee. See on jäänus Nõukogude armee võimutsemisajast, mil sellel Soome lahe saarel komplekteeriti ja hoiti meremiine.Nüüd võib Viimsi arendusameti juhataja Enno Seliranna sõnul kanda Naissaare Guinnessi rekordite raamatusse kui saare, kus on elaniku kohta kõige rohkem raudteed, seitse kilomeetrit.Rohtuvate rööbaste vahel võib rahulikult kõndida 1993. aastani kinnisel ja salastatud saarel militaarobjektide jäänusteni, leida sammalduvate platvormide ümbrusest roostes miinikestasid ja silmata mitmekordseid okastraataedu betoonpostide vahel. See rahuajal löödud haav kasvab tasapisi kinni, nii nagu kattuvad võsa ja metsaga juba Peeter Suure ajal valatud kahuritornide alused.Looduskaitsja Veljo Ranniku ütlust mööda võlgneb saare metsade püsimine tänu suletusele ja sellele, et sealt on keelatud metsaraie juba Taani kuninga Erik IV Menvedi 1297. aastal antud käsuga. Kas mitte lugeda seda aastat Eesti looduskaitse alguseks?Konverentsil „Olulised tähised looduskaitsesajandis“ ja järgnenud arutelus jäi kõlama Eesti looduskaitse seltsi asutajaliikmete Arnold Rüütli ja Veljo Tormise arutlemine selle üle, et 1966. aastal Jaan Eilarti algatusel loodud selts oli esimene avalikult rahvuslik organisatsioon, mis käsitles loodushoidu loomuliku osana üldise rahvuskultuuri kontekstis. Selts korraldas ühisüritusi ja talguid, puude istutamisi ja kokkutulekuid. Poolteistsajast asutajaliikmest on kasvanud ligi 8000 liikmega organisatsioon, millel on 47 piirkondlikku osakonda, üks neist Pärnus.Omari küünOotamatult meenub Lõunakülas Sepa talu asemele kerkinud dirigent Tõnu Kaljuste maja silmates Kastna küla ning kunagine Pärnu muuseumi legendaarne direktor Omar Volmer. Hallikassinise maja teepoolses küljes on küün, mille kohta öeldakse, et see on Naissaare ooperimaja.Ametlikes kirjades on see Omari küün, mis ongi saarele taritud Pärnumaalt pärast seda, kui kinomees ja muusik Hardi Volmer oli arhitektist sugulasele kõnelnud, et ta ei oska midagi peale hakata Kastna mõisa tohutu aidaga,millel sada aastat turjal ja mida oleks isa mälestuseks vaja säilitada.Juhuslikult tundis too arhitekt Kaljustet, kellele see juba katuseta rajatis meeldima hakkas. Kui selle palgid olid jälle üles laotud, nimetas Kaljuste ehitise selle omaniku auks Omari küüniks.Omari küüni merepoolset katuseotsa kaunistab ristina kõrguv generaator. See on Kaljuste ainus võimalus saada voolu oma majja ja küünikatuse alla, et kontserdipublik ei peaks pilkases pimeduses istekohtadele kobama. Nappi, kuid piisavat valgust annab neile Jaapani Airdolphini ühekilovatine generaator, mis laeb päikesepaneele ja akupanka, generaatori suurim võimsus tuulega 20 meetrit sekundis on 3,2 kilovatti.Pidunädalad. Aga rohkem kui 17,5 kilone generaator Omari küüni katusel huvitab siinset kontserdipublikut neile kõrgel tasemel ettekantav muusika. Kaljuste ja Naissaare kaubamärk on Nargen festival, igasuvine muusikasündmus, mis saanud nime Nargen saare 1519. aastal kirjutatud kujul. Nagu heal lapsel, on sellel metsasel maismaatükil olnud ürikutes mitu nime ja siin on kanda kinnitanud sõjalistel eesmärkidel nii taanlased, rootslased, venelased kui eestlased. Elanikke on mitu korda kodudest sundasustatud ja neile on pühendatud mälestuskivi Kabelikari kalmistul. Esimest korda viidi saar põliselanikest tühjaks 1913. aastal, kuid 1934. aasta rahvaloenduse ajal oli seal koos sõjaväelastega 450 elanikku, kes elatusid põllutööst ja loomapidamisest. Siis tuli punapööre ja Punaarmee. Praegu on Naissaarel seitse elanikku, neist väidetavalt üks aastaringne. Läbi aegade kuulsaim naissaarlane on teleskoopide uue optilise süsteemi leiutaja akadeemik Bernhard Schmidt (1879 – 1935), kelle kodu võsast välja raiutud varemetele ongi kerkinud Kaljuste maja.Looduskaitse seltsi juubelikokkutulekut jääb märkima Schmidtile avatud mälestuskivi Omari küüni ees tee ääres ja Kaljuste õue istutatud roomav kadakas, mille istiku tõid Põlvamaa osakonna liikmed kaasa Räpina aiandusinstituudist. Nad lähtusid valikul pinnasest, kus põõsas juurduma hakkab.Eesti Loosuskaitse Seltsi asutaja- ja auliige, 80 aasta juubelit tähistav helilooja Veljo Tormis pühendas seltsile koos dirigendi ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori looja Tõnu Kaljustega kontserdi, mis tõi küüni üle kolmesaja kuulaja. Loodus on olnud koorimuusika inspireerija ja „Tormise pidunädalate“ paladena kõlasid „Lindude äratamine“ tsüklist „Liivlaste pärandus“ ja „Raua needmine“, mis pani kuulajad hinge kinni hoidma. See oli võrratu elamus, millest juubelikokkutulekulised matkade, konverentsi, arutelude kõrval „Nargen festival 2010“ kavast osa said
Konverentsiga Tõnu Kaljustele kuuluvas Omari küünis kajastati olulisi tähiseid looduskaitsesajandis, mille alguseks loetakse 14. augustit 1910, kui sündis Baltimaade esimene, Vaika linnukaitseala. Tänapäeval on Eestis erisuguse kaitse all umbes 18% territooriumist. 1935. aastal võeti Eestis vastu looduskaitseseadus, mis oli vaid viie lehekülje pikkune. Looduskaitse ajaloo uurija Andres Tõnisson möönis, et tänapäeval nii lühidalt enam hakkama ei saa, kõik peab olema täpselt sätestatud.ELKSi asutajaid, president Arnold Rüütel (esimees 1981 – 1988) meenutas, et 4. novembril 1966 moodustatud seltsil on olnud kuni 23000 liiget ja 52 piirkondlikku osakonda (kodulehe andmetel on neid praegu 43). Selts korraldas rahvuslinnu ja –lille valimise. Rukkilille ja suitsupääsukese värvid andsid kokku meie trikoloori värvid. Seltsi süüdistati ka natsionalismi õhutamises. Aseesimees Jaak Jaaku tõdes, et ELKS on hea näide rahvaliikumisest ja demokraatiast, et kaitsta loodust ja kuluuri. „Küll tuleb leida uusi ideid, et liikumine ei nõrgeneks ega vananeks,“ ütles ta.Teisel päeval kõneldi Eesti püsiasustusega väikesaarte seisundist ja tulevikust. Majandusgeograaf Hardo Aasmäe rääkis nendest kui eripärasest ääremaast, mille kunagine elukorraldus ei taastu, vaid peab tekkima uus elamise ja toimimise viis, nt kaugtöö.Suurepärase kontserdi andis kokkutulnuile Eesti Filharmoonia Kammerkoor, mille dirigent Tõnu Kaljuste on samuti seltsi liige ja oma tegevusega kultuuripärandit igati väärtustanud. Tema maja õue istutati tänutäheks roomav kadakas. Optik Bernhard Schmidti sünnikoha juurde paigaldati mälestustahvel.Jalgsimatkadel jagasid selgitusi Urve Ratas ja Veljo Ranniku, militaarreostusest ja sellest vabanemisest kõneles akadeemik Anto Raukas.Vastab Eesti Looduskaitse Seltsi esimees Juhan Telgmaa.Kui palju on ELKSil liikmeid?Pakun välja, et kuni 9000. Rohujuure tasandil tegutseva organisatsiooni liikmete arv ei ole nii täpselt paigas.Torkab silma, et liikmeskond on suhteliselt eakas.Selts tekkis ajal, kui teisi selliseid ühiskondlikke liikumisi ei olnud, mis oleksid sidunud loodust, aja- ja kultuurilugu väärtustavaid inimesi. Nüüd on võimalusi tohutult palju, aga meie seltskond kannab mingit ühtset vaimu ja kuni see säilib, tunneme heameelt, et saame samamoodi edasi tegutseda.Kas tuleks rohkem vaadata noorte poole, et tagada seltsi jätkusuutlikkus?Kindlasti. Eelmisel aastal moodustasime seltsi noortekogu, mis annab võimaluse noorematel omavahel kokku saada. Maailma jaoks pole ühe seltsi elujõud tähtis, kuid meile endale on järelkasv juba selleks oluline, et seltsi vaimsust edasi kanda. Suur osa seltsi liikmetest on pärit maalt, kuid maakohad tühjenevad nii elanike kui ka eestvedajate poolest, noorte ees on kogu maailm lahti. Ka teiste riikide kolleegid seisavad samade suundumuste ees.Mis on ELKSi roll praegu?Meie tegevuse aluseks on üldinimlikud ja aegumatud põhiväärtused, mille raames püüame paremini toimetada. Olemas on strateegiad, aga neid tahame lähitulevikus konkretiseerida, tänapäeva olude ja võimalustega siduda.Kunstlikult ei saa seltsile uuesti anda seda missiooni ja rolli, mis tal kunagi on olnud rahvuslike väärtuste kandjana, sest ühiskondlikud olud on muutunud. Kuid näeme, et need merkantiilsed väärtused, mis uues Eesti Vabariigis on aastaid lipukirjaks olnud, hakkavad muutuma. Uus põlvkond, kes pole olnud metsikus tarbimisnäljas, kannab juba teisi väärtusi. RAPLA OSAKOND NAISSAAREL. Tiit Petersoo. „Nädaline“, 14.08.2010.Juulikuu viimasel laupäeval sõitsid osakonna 20 liiget ja Ljudmilla Ušakova neljajalgne sõber Donna ELKSi riiklikule kokkutulekule Naissaarel. Naissaarel saime rongile, mis viis Männiku ja Lõunaküla alla.Kokkutulekut valgustas Reet Saar, siinkirjutaja peatub peamiselt Rapla osakonna rahvaga seotul. Ettekanded toimusid Omari küünis. Lõkkeõhtu oli osakondade sisustada. Rein Berlokkolt telliti suupillilugusid. Rein esialgu kahtles – kas pärast Kaljuste kontserti tema muusika on üldse kohane. Juba esimene lugu tõi välja tantsupaari. Pärast Reinu pillilugusid kutsus Silva Jõulu rahva ringmängudele. Lõpuks lauldi rahvalikke ja lorilaule. Õhtu sisustamise eest tänati Rapla rahvast ka veel järgmisel päeval.Teise päeva ametlikule matkale sai Märjamaa osakonna esimehe Kalev Tihkani juhatusel tehtud lisaots Põlendikukivile. Nimetatud kivi on mahult Eesti rändrahnude edetabelis kolmandas kümnes vahetult Eestimaa kivide kuninga järel. Kuna meie ärasõiduni jäi mitu tundi aega, tellis Mare Paidla tasulise ekskursiooni saare põhjaotsa.Tallinnas laevast väljumisel ei saanud Ljudmilla Donnaga rahva hulgas trügida. Pidi jääma lõppu. Sel ajal jõudsid kaaslased bussiga ära sõita. Siiski veel Tallinna piires olles märkas Hilda Jürimaa koera puudumist bussis. Sõideti tagasi sadamasse. Ljudmilla ja Donna seisid kannatlikult seal, kest teati neid otsida. LOODUSKAITSJATE JUUBELILIPP LEHVIS NAISSAARELSilvia Paluoja. – „Pärnu Postimees,“ 4. august 2010.Eesti suuruselt kuues saar, 18,6 ruutkilomeetrine Naissaar, tervitas nädalavahetusel looduskaitse seltsi liikmeid, kes tähistasid üleriigilise kokkutulekuga saja aasta möödumist esimese kaitseala loomisest.Tänapäevase looduskaitse alguseks peetakse 14.augustit 1914, päeva, mil Vilsandi saare majakavahi ja suure linnusõbra Artur Toomi eestvedamisel rentis Riia loodusuurijate ühing Saaremaa kihelkonna pastoraadile kuuluvad Vaika saared, et linnud saaksid seal segamatult pesitseda. See oli nii Eesti kui Baltimaade esimene looduskaitseala. Maailma esimene kaitseala oli selleks ajaks 78 aastat vana, loodud Saksamaal Siebenbirge mäestikus.Looduspargi staatuse saanud Naissaar jääb Harju maakonda Viimsi valda. Pealinnast Admiraliteedi basseinist viib laev Monica sinna üle tunniga, siis maabuvad looduskaitsjad sadamas, millest algab roostes raudtee. See on jäänus Nõukogude armee võimutsemisajast, mil sellel Soome lahe saarel komplekteeriti ja hoiti meremiine.Nüüd võib Viimsi arendusameti juhataja Enno Seliranna sõnul kanda Naissaare Guinnessi rekordite raamatusse kui saare, kus on elaniku kohta kõige rohkem raudteed, seitse kilomeetrit.Rohtuvate rööbaste vahel võib rahulikult kõndida 1993. aastani kinnisel ja salastatud saarel militaarobjektide jäänusteni, leida sammalduvate platvormide ümbrusest roostes miinikestasid ja silmata mitmekordseid okastraataedu betoonpostide vahel. See rahuajal löödud haav kasvab tasapisi kinni, nii nagu kattuvad võsa ja metsaga juba Peeter Suure ajal valatud kahuritornide alused.Looduskaitsja Veljo Ranniku ütlust mööda võlgneb saare metsade püsimine tänu suletusele ja sellele, et sealt on keelatud metsaraie juba Taani kuninga Erik IV Menvedi 1297. aastal antud käsuga. Kas mitte lugeda seda aastat Eesti looduskaitse alguseks?Konverentsil „Olulised tähised looduskaitsesajandis“ ja järgnenud arutelus jäi kõlama Eesti looduskaitse seltsi asutajaliikmete Arnold Rüütli ja Veljo Tormise arutlemine selle üle, et 1966. aastal Jaan Eilarti algatusel loodud selts oli esimene avalikult rahvuslik organisatsioon, mis käsitles loodushoidu loomuliku osana üldise rahvuskultuuri kontekstis. Selts korraldas ühisüritusi ja talguid, puude istutamisi ja kokkutulekuid. Poolteistsajast asutajaliikmest on kasvanud ligi 8000 liikmega organisatsioon, millel on 47 piirkondlikku osakonda, üks neist Pärnus.Omari küünOotamatult meenub Lõunakülas Sepa talu asemele kerkinud dirigent Tõnu Kaljuste maja silmates Kastna küla ning kunagine Pärnu muuseumi legendaarne direktor Omar Volmer. Hallikassinise maja teepoolses küljes on küün, mille kohta öeldakse, et see on Naissaare ooperimaja.Ametlikes kirjades on see Omari küün, mis ongi saarele taritud Pärnumaalt pärast seda, kui kinomees ja muusik Hardi Volmer oli arhitektist sugulasele kõnelnud, et ta ei oska midagi peale hakata Kastna mõisa tohutu aidaga,millel sada aastat turjal ja mida oleks isa mälestuseks vaja säilitada.Juhuslikult tundis too arhitekt Kaljustet, kellele see juba katuseta rajatis meeldima hakkas. Kui selle palgid olid jälle üles laotud, nimetas Kaljuste ehitise selle omaniku auks Omari küüniks.Omari küüni merepoolset katuseotsa kaunistab ristina kõrguv generaator. See on Kaljuste ainus võimalus saada voolu oma majja ja küünikatuse alla, et kontserdipublik ei peaks pilkases pimeduses istekohtadele kobama. Nappi, kuid piisavat valgust annab neile Jaapani Airdolphini ühekilovatine generaator, mis laeb päikesepaneele ja akupanka, generaatori suurim võimsus tuulega 20 meetrit sekundis on 3,2 kilovatti.Pidunädalad. Aga rohkem kui 17,5 kilone generaator Omari küüni katusel huvitab siinset kontserdipublikut neile kõrgel tasemel ettekantav muusika. Kaljuste ja Naissaare kaubamärk on Nargen festival, igasuvine muusikasündmus, mis saanud nime Nargen saare 1519. aastal kirjutatud kujul. Nagu heal lapsel, on sellel metsasel maismaatükil olnud ürikutes mitu nime ja siin on kanda kinnitanud sõjalistel eesmärkidel nii taanlased, rootslased, venelased kui eestlased. Elanikke on mitu korda kodudest sundasustatud ja neile on pühendatud mälestuskivi Kabelikari kalmistul. Esimest korda viidi saar põliselanikest tühjaks 1913. aastal, kuid 1934. aasta rahvaloenduse ajal oli seal koos sõjaväelastega 450 elanikku, kes elatusid põllutööst ja loomapidamisest. Siis tuli punapööre ja Punaarmee. Praegu on Naissaarel seitse elanikku, neist väidetavalt üks aastaringne. Läbi aegade kuulsaim naissaarlane on teleskoopide uue optilise süsteemi leiutaja akadeemik Bernhard Schmidt (1879 – 1935), kelle kodu võsast välja raiutud varemetele ongi kerkinud Kaljuste maja.Looduskaitse seltsi juubelikokkutulekut jääb märkima Schmidtile avatud mälestuskivi Omari küüni ees tee ääres ja Kaljuste õue istutatud roomav kadakas, mille istiku tõid Põlvamaa osakonna liikmed kaasa Räpina aiandusinstituudist. Nad lähtusid valikul pinnasest, kus põõsas juurduma hakkab.Eesti Loosuskaitse Seltsi asutaja- ja auliige, 80 aasta juubelit tähistav helilooja Veljo Tormis pühendas seltsile koos dirigendi ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori looja Tõnu Kaljustega kontserdi, mis tõi küüni üle kolmesaja kuulaja. Loodus on olnud koorimuusika inspireerija ja „Tormise pidunädalate“ paladena kõlasid „Lindude äratamine“ tsüklist „Liivlaste pärandus“ ja „Raua needmine“, mis pani kuulajad hinge kinni hoidma. See oli võrratu elamus, millest juubelikokkutulekulised matkade, konverentsi, arutelude kõrval „Nargen festival 2010“ kavast osa said