Kahe heinakuhja vahel
Juriidiliselt oli juuresoleva loo autor (edaspidi autor) Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi liige selle algusaastast, kuid paraku selle ringi tookordseid huvitavaid sõite kaasa teha ei jõudnud. Suved kulusid uudismaale Kasahstanis, jalgrattareisile Tallinn - Jalta koos kadunud kursusekaaslase Enn Loiguga (alias Loik), loomarongi saatmisele Usbekistan jne. 1965. aastal sai autorist Eesti Geograafia Seltsi (EGS) liige. Selle seltsi ekskursioonidel sai hakatud osalema. Küllaltki kohe pärast Eesti Looduskaitse Seltsi (ELKS) asutamist sai liitutud sellegi seltsiga, kuid mitmetel põhjustel selle seltsi ekskursioonidele enam aega ei jätkunud.
Tihedam side ELKS-ga tekkis 1976. aastal, kui sai asutud tööle looduskaitseinspektorina Rapla Metsamajandisse. Pealegi oli metsamajandi direktori asetäitja ka ELKS-i Rapla osakonna esimees. Sealtpeale on osaletud nii EGS-i kui ka ELKS-i kokkutulekutel. Mainitud kokkutulekud toimuvad igal aastal küllaltki lähestikustel aegadel. Ja paljud paigad on üle käidud mõlema seltsiga. Ja nii mõnigi kord ei oska öelda, kas viimane mulje tollest paigast pärineb ELKS-i või EGS-i käigult. On olnud ka juhtumeid, kui sama aasta mõlemad käigud on sattunud lähedastesse paikadesse. Näiteks aastal 2011 tutvusid mõlemad seltsid Läänemaaga.
Aastast 2006 on autoril au olla ELKS-i Rapla osakonna esimees. Samal ajal on olnud tihe side ka EGS-ga-selle liikmetest koosneva nn Soosõprade grupiga on viimase kümnekonna aasta jooksul käidud läbi kõik Raplamaa sood ja paljud muud paigad Raplamaal ning mujalgi. Nii Rapla osakonna kui ka Soosõprade hulgas on aktiivsed inimesed, kes samas on välja pakkunud huvitavaid ideid ja aidanud need teoks teha. Tulemuste kokkulugemisel on nad aga oma käed „puhtaks pesnud“ ning lükanud enamuse autori kaela. Nii on autorile 2003. aastal omistatud EGS-i auliikme nimetus ja 2013. aastal ELKS-i auliikme nimetus. Kas sellist kombinatsiooni rohkem ongi? Kahekordne auliige on autori teada ka Olav Renno – Eesti Ornitoloogiaühingus ja ELKS –s (2013).
ELKS-i kokkutulekutest on koheselt selgemalt meeles ekstreemsemad momendid. See oli vist Aravetel, kui Jaan Eilart alustas esinemist kõlakoja katuse all ja inimesed istusid pinkidel lageda taeva all. Kui enne oli taevas küll pilves, siis Eilarti kõne algul tuli kohe paduvihm. Eilart kutsus rahva kõlakotta ja pidas oma jutu kõlakoja ees lausvihmas. Pärast seda tema ülikond lausa tilkus. Hiljem oli ta jälle kuivas hästi istuvas ülikonnas. Arvatavalt oli see temal tagavaraks kaasas, mitte laenatud. Nii samal päeval kui ka järgmisel oli taevas pilves ning aegajalt tuli mõni piisk, kuid ilm tundus väga ilus.
Oma kogemuste ja kuluaarides kuuldu põhjal pidanud Eilart lugu täpsusest. Kusagil Karjala ekskursioonil jätnud maha tudengi, kes hilinenud bussile. A.H. Tammsaare juubeliaasta kokkutulekul oldi juba ajahädas. Lõunaks pakkus Tammsaare nim. kolhoos rootsi laua. Ei olnud arvestatud rahva hulka, viimase janu ning isu. Esimesed laua äärde tungijad midagi said. Bussijuhtidele ei pööratud tähelepanu. Neile ei jäänud enam midagi. Bussijuhid sõitsid Paidesse sööma.
Oli aeg hakata sõitma, kuid bussijuhtide ootamisele kulus tund. Eilart oli pahane, ähvardas juhtimisest loobuda. Siiski jätkas, kuid istus Paidesse sõidu organiseerinud bussist teise bussi. Midagi tolle päeva kavas olnust jäi nägemata.
Ida-Virumaa sõidul oli autoril kaasas poeg. Kodunt oli antud korraldus vaadata ööbimiseks hea magamiskoht. Ööbimine oli Iisaku koolimajas. Autor haaras osa kompse ning tormas nendega kohta haarama. Muretsemiseks polnud põhjust. Loeti ette nimed, kes kuhu klassi. Magamiskoht olemas, läks autor bussist toidukotti võtma. Polnud seda bussigi, kuhu kott oli jäänud. Bussijuhi kodu oli Jõhvis ning ta sõitis sinna ööbima! Sõidu- ja toakaaslane proua Aeg, kes oli pojapojaga, aitas hädast välja. Soovis seda teha veel hommikulgi, kuid selleks ajaks oli toidukotiga buss kohal.
Terviklikumalt on jäänud silme ette kokkutulekud Kõrvemaal – 1994 Paukjärvel ning 2003 Kuusalus.
Lilled Artur Hanseni mälestuskivile, Pikapõllumägi, Kulli talu asupaik, laager Paukjärve ääres. Kuusalu isetegevuslaste esinemine. Dirigeeris ning mängis akordeoni autori õpilane Hiiumaalt Palade 8-kl. Koolist Taavi Esko. Matk Jussi järvedele. Pillapalus kohtumine Helle Palusalu, Ruudi Toomsalu, Arnold Viidingu ja Heino Lipuga.
Kuusalus ettekannete ajal oli võimalus sõna sekka öelda. „Eesti Loodusele“ (1997/8/9) kirjutatud artikli („Suure algustähega KUUSIKUD ja LAANED“) tarvis oli uuritud Gusatav Vilbaste poolt pakutud nime „Kuusalu“ saamislugu. Artikli separaat sai antud Kuusalu vallavanemale. Laager Valgejõe ääres Leppojal. Kaks tütarlast Toilast tervitasid oma kunagist direktorit Lauka 8-kl. Kooli päevilt. Öösel äike ning sadu. Hommikul tervis mitte kõige parem. Mõttes sai juba loobutud üle Valgejõe minekust, st Jussi järvedele. Siiski sai mindud vaatama, kuidas jõge ületatakse. Sõber Olev Kalmus aitas autorigi üle. Väinjärv ja Suurjärv said ära vaadatud. Suurjärve oosile tõustes oli selge , et Pikkjärvele jääb tiir peale tegemata. Smmusime neljakesi laagri poole tagasi. Eksisime teeharuga. Tegime ringi. „Me läksime võltsi“, ütles naisterahvas meie kambast, „reetes“ oma kodukandi. Lõpetamine oli Pruuna mõisas. Piiperi binokkel anti kadunud Jaan Remmelile. Autor viitas Remmeli eellastele, keda Mihkel Aitsam mainib oma ajaloolises jutustuses „Rahutused Rae mõisas“.
Läinud aastal läbis autor abikaasa Rita käevangus Looduse Omnibussi rahvaga Põhja-Kõrvemaa õpperaja.
Tiit Petersoo
EGS auliige
ELKS auliige
Tihedam side ELKS-ga tekkis 1976. aastal, kui sai asutud tööle looduskaitseinspektorina Rapla Metsamajandisse. Pealegi oli metsamajandi direktori asetäitja ka ELKS-i Rapla osakonna esimees. Sealtpeale on osaletud nii EGS-i kui ka ELKS-i kokkutulekutel. Mainitud kokkutulekud toimuvad igal aastal küllaltki lähestikustel aegadel. Ja paljud paigad on üle käidud mõlema seltsiga. Ja nii mõnigi kord ei oska öelda, kas viimane mulje tollest paigast pärineb ELKS-i või EGS-i käigult. On olnud ka juhtumeid, kui sama aasta mõlemad käigud on sattunud lähedastesse paikadesse. Näiteks aastal 2011 tutvusid mõlemad seltsid Läänemaaga.
Aastast 2006 on autoril au olla ELKS-i Rapla osakonna esimees. Samal ajal on olnud tihe side ka EGS-ga-selle liikmetest koosneva nn Soosõprade grupiga on viimase kümnekonna aasta jooksul käidud läbi kõik Raplamaa sood ja paljud muud paigad Raplamaal ning mujalgi. Nii Rapla osakonna kui ka Soosõprade hulgas on aktiivsed inimesed, kes samas on välja pakkunud huvitavaid ideid ja aidanud need teoks teha. Tulemuste kokkulugemisel on nad aga oma käed „puhtaks pesnud“ ning lükanud enamuse autori kaela. Nii on autorile 2003. aastal omistatud EGS-i auliikme nimetus ja 2013. aastal ELKS-i auliikme nimetus. Kas sellist kombinatsiooni rohkem ongi? Kahekordne auliige on autori teada ka Olav Renno – Eesti Ornitoloogiaühingus ja ELKS –s (2013).
ELKS-i kokkutulekutest on koheselt selgemalt meeles ekstreemsemad momendid. See oli vist Aravetel, kui Jaan Eilart alustas esinemist kõlakoja katuse all ja inimesed istusid pinkidel lageda taeva all. Kui enne oli taevas küll pilves, siis Eilarti kõne algul tuli kohe paduvihm. Eilart kutsus rahva kõlakotta ja pidas oma jutu kõlakoja ees lausvihmas. Pärast seda tema ülikond lausa tilkus. Hiljem oli ta jälle kuivas hästi istuvas ülikonnas. Arvatavalt oli see temal tagavaraks kaasas, mitte laenatud. Nii samal päeval kui ka järgmisel oli taevas pilves ning aegajalt tuli mõni piisk, kuid ilm tundus väga ilus.
Oma kogemuste ja kuluaarides kuuldu põhjal pidanud Eilart lugu täpsusest. Kusagil Karjala ekskursioonil jätnud maha tudengi, kes hilinenud bussile. A.H. Tammsaare juubeliaasta kokkutulekul oldi juba ajahädas. Lõunaks pakkus Tammsaare nim. kolhoos rootsi laua. Ei olnud arvestatud rahva hulka, viimase janu ning isu. Esimesed laua äärde tungijad midagi said. Bussijuhtidele ei pööratud tähelepanu. Neile ei jäänud enam midagi. Bussijuhid sõitsid Paidesse sööma.
Oli aeg hakata sõitma, kuid bussijuhtide ootamisele kulus tund. Eilart oli pahane, ähvardas juhtimisest loobuda. Siiski jätkas, kuid istus Paidesse sõidu organiseerinud bussist teise bussi. Midagi tolle päeva kavas olnust jäi nägemata.
Ida-Virumaa sõidul oli autoril kaasas poeg. Kodunt oli antud korraldus vaadata ööbimiseks hea magamiskoht. Ööbimine oli Iisaku koolimajas. Autor haaras osa kompse ning tormas nendega kohta haarama. Muretsemiseks polnud põhjust. Loeti ette nimed, kes kuhu klassi. Magamiskoht olemas, läks autor bussist toidukotti võtma. Polnud seda bussigi, kuhu kott oli jäänud. Bussijuhi kodu oli Jõhvis ning ta sõitis sinna ööbima! Sõidu- ja toakaaslane proua Aeg, kes oli pojapojaga, aitas hädast välja. Soovis seda teha veel hommikulgi, kuid selleks ajaks oli toidukotiga buss kohal.
Terviklikumalt on jäänud silme ette kokkutulekud Kõrvemaal – 1994 Paukjärvel ning 2003 Kuusalus.
Lilled Artur Hanseni mälestuskivile, Pikapõllumägi, Kulli talu asupaik, laager Paukjärve ääres. Kuusalu isetegevuslaste esinemine. Dirigeeris ning mängis akordeoni autori õpilane Hiiumaalt Palade 8-kl. Koolist Taavi Esko. Matk Jussi järvedele. Pillapalus kohtumine Helle Palusalu, Ruudi Toomsalu, Arnold Viidingu ja Heino Lipuga.
Kuusalus ettekannete ajal oli võimalus sõna sekka öelda. „Eesti Loodusele“ (1997/8/9) kirjutatud artikli („Suure algustähega KUUSIKUD ja LAANED“) tarvis oli uuritud Gusatav Vilbaste poolt pakutud nime „Kuusalu“ saamislugu. Artikli separaat sai antud Kuusalu vallavanemale. Laager Valgejõe ääres Leppojal. Kaks tütarlast Toilast tervitasid oma kunagist direktorit Lauka 8-kl. Kooli päevilt. Öösel äike ning sadu. Hommikul tervis mitte kõige parem. Mõttes sai juba loobutud üle Valgejõe minekust, st Jussi järvedele. Siiski sai mindud vaatama, kuidas jõge ületatakse. Sõber Olev Kalmus aitas autorigi üle. Väinjärv ja Suurjärv said ära vaadatud. Suurjärve oosile tõustes oli selge , et Pikkjärvele jääb tiir peale tegemata. Smmusime neljakesi laagri poole tagasi. Eksisime teeharuga. Tegime ringi. „Me läksime võltsi“, ütles naisterahvas meie kambast, „reetes“ oma kodukandi. Lõpetamine oli Pruuna mõisas. Piiperi binokkel anti kadunud Jaan Remmelile. Autor viitas Remmeli eellastele, keda Mihkel Aitsam mainib oma ajaloolises jutustuses „Rahutused Rae mõisas“.
Läinud aastal läbis autor abikaasa Rita käevangus Looduse Omnibussi rahvaga Põhja-Kõrvemaa õpperaja.
Tiit Petersoo
EGS auliige
ELKS auliige