Sõit kokkutulekule
Eesti Looduskaitse Seltsi osakondade tegevuses on aastakümneid kindlalt paigas olnud üks tähtaeg – juulikuu viimane nädalalõpp – sõit Seltsi kokkutulekule. Kokkutulekut oodati põnevusega, sest pakkus alati midagi uut, oli osavõtjaile kuulatud loengute ja õpperadadel toimunud matkadega üheaegselt looduse-, geograafia-, ajaloo-, kultuuri- ja poliitikaloo rahvaülikool. Loenguid pidasid ja õppeekskursioone juhendasid Eesti tuntud loodusteadlased, valitsuse liikmed ja paikkonna majandusjuhid. Seltsi osakondade töös, nii ka Märjamaal, osalesid mehed ja naised, kes olid Eesti Vabariigi ajal olnud aktiivselt tegevad riigi kultuuri- ja majanduselus Võõrvõim oli nad aastaiks ühiskonna elust kõrvale tõrjunud ja paljusid represseerinud. Looduskaitse Seltsis liikmeina seisid nad taas Eesti isamaalisuse ja looduse hoidmise eest. Neilt, kes olid Siberist tagasi jõudnud, kuulis kokkutulekuil otse väljaöeldult niisugustki, millest vaikiti või räägiti poolhääli, ei varjatud rahvuslikku meelsust. Põnev oli.
Seltsi liikmeiks oli kirjanikke ja näitlejaid, kellega saadi lähemalt tuttavaks, mujal see vaevalt võimalik oli. Kohati tuttavaid osakondadest üle Eesti, kujunesid sõprussidemed nendega, kes üheltki kokkutulekult ära ei jäänud; oldi koos lastega, kasvas uus põlvkond loodushuvilisi.
Eelöeldu on teada ja tuttav sadadele Selti kokkutulekuist osavõtnuile; saadud elamustest on kirjutanud. Minul seisavad meeles paljud kokkutulekule sõidud ja olen neid mõttes korranud, sest nendega kujunes mingi isiklik suhe, millest soovisin kirjutadagi. See ei tähenda, et kokkutulekul osalemine olnuks vähem oluline. Ei tea, kas keegi on sõitudest omaette lugu kirjutanud.
Sõidul oli meil alati kaks- kuni kolmkümmend inimest pungil täis bussis, noorukestest lastelastest hallipäiste naiste ja meesteni, tihedasti kõrvuti istmeil või upakil laagrivarustuse otsas. Juba hommikul vara tee äärest ootamast, enamasti pikaks sõiduks Eestimaa teise otsa, peale korjatud.
Sõit algas oma rahva rõõmsa jällenägemisega ja edasi võeti jutuots üles varasematest sündmustest ning mälestustest, räägiti vanarahva küla- ning naljajutte. Olenes jutust, rokem rääkijast, kelle käes buss kajas naerupahvakuist ja heledaist kilkeist, naerdi kogu südamest, pisarad silmis. Lood olid elust enesest, vahel tõsine asi ootamault naljaks pööratud. Kõneldi pereelust ja külas juhtunust, kõrtsis istumisest, inimeste veidrustest ja ebausust, krati ehk tulihänna tempudest, jahilugusid ja ussisõnadega ravitsmisest ning paljust muust.
Jututuba kordus igal sõidul. Ei räägitud ärakorrutatud või habemega anektoote, jutud olid ikka uued, jutustajaid kodualevist, enam Valgust; Nurtust ja Veliselt, Sipa ning Teenuse kandist. Ilmaski ei saanud lood otsa Lembit Tihkanil Nurtust. Temal oli neid nagu puistata. Ametilt metsamees, lindude vaatleja ja kodu-uurija. Temale aidati kaasa, jutujärg läks bussis edasi ja jatkus veel ühisel õhtu- ja hommikusöögil.
Mõnda lugu oleks uuesti kuulda tahtnud, olid kord räägitud, naerda saadud ja unustatud. Nendest sõitudest peale olen tundnud, et igast unustatud jutujupist, kui rahva omaloomingust on kahju. Meie maarahva paljud põlvkonnad on omaloomingu suust suhu edasi rääkinud videvikujuttudena kolde ees, emad laulnud last kiigutades või mehed piipu popsides veskitoas jahvatusjärge oodates. Teadmata on, kui palju vanarahva jutte on vahepeal unustatud ja kaduma saanud. Praegu, kui inimese mälu koormab iga hetk pealetungiv uus teave, on kuuldu sama kiire ka ununema. Nii oli lugu nendel sõitudelgi kuuldud, hetkel loodud, antud aega iselomustavalt tabavate lugudega – räägitud, naerdud ja unustatud.
Sellest ajast, kui oleme kirjaoskajad, peaks hoolt ja vastutust kandma suusõnalise loomingu kui kulturipärandi säilimise eest – enne kui ununeb, kirja panema. Oleks liiga tark olnud, kui juba esimesest sõidust peale oleksin räägitud ja kuuldud lugude kirjapanemise mõttele tulnud. Nagu on palju muuga hilinetud, nii ka selle mõttega enne, kui Lembit Tihkanile kavatsusest rääkisin.
Lembit Tihkanit tundsin juba enne Looduskaitse Seltsi asutamist ja nii oli julgus teha talle ettepanek Seltsi sõitude lood ja tema ning minu kodukohast kuuldud külajutud koos raamatuna kaante vahele panna.
. Lembit oli nõus. Käsikirja illustreeris Henno Käo ja 1989. aastal ilmus Harri Jõgisalu ja Lembit Tihkan „Lugusid vanalt Läänemaalt”.
Eesti Looduskaitse Seltsi aasta kokkutulekule sõitudel räägitud ja kuuldud lugudega alanud, on meil Lembituga kaasautoreina ilmunud neli looduse ja koduloo teemal raamatut.
Harri Jõgisalu
Märjamaa, jaanikuul 2014.
Seltsi liikmeiks oli kirjanikke ja näitlejaid, kellega saadi lähemalt tuttavaks, mujal see vaevalt võimalik oli. Kohati tuttavaid osakondadest üle Eesti, kujunesid sõprussidemed nendega, kes üheltki kokkutulekult ära ei jäänud; oldi koos lastega, kasvas uus põlvkond loodushuvilisi.
Eelöeldu on teada ja tuttav sadadele Selti kokkutulekuist osavõtnuile; saadud elamustest on kirjutanud. Minul seisavad meeles paljud kokkutulekule sõidud ja olen neid mõttes korranud, sest nendega kujunes mingi isiklik suhe, millest soovisin kirjutadagi. See ei tähenda, et kokkutulekul osalemine olnuks vähem oluline. Ei tea, kas keegi on sõitudest omaette lugu kirjutanud.
Sõidul oli meil alati kaks- kuni kolmkümmend inimest pungil täis bussis, noorukestest lastelastest hallipäiste naiste ja meesteni, tihedasti kõrvuti istmeil või upakil laagrivarustuse otsas. Juba hommikul vara tee äärest ootamast, enamasti pikaks sõiduks Eestimaa teise otsa, peale korjatud.
Sõit algas oma rahva rõõmsa jällenägemisega ja edasi võeti jutuots üles varasematest sündmustest ning mälestustest, räägiti vanarahva küla- ning naljajutte. Olenes jutust, rokem rääkijast, kelle käes buss kajas naerupahvakuist ja heledaist kilkeist, naerdi kogu südamest, pisarad silmis. Lood olid elust enesest, vahel tõsine asi ootamault naljaks pööratud. Kõneldi pereelust ja külas juhtunust, kõrtsis istumisest, inimeste veidrustest ja ebausust, krati ehk tulihänna tempudest, jahilugusid ja ussisõnadega ravitsmisest ning paljust muust.
Jututuba kordus igal sõidul. Ei räägitud ärakorrutatud või habemega anektoote, jutud olid ikka uued, jutustajaid kodualevist, enam Valgust; Nurtust ja Veliselt, Sipa ning Teenuse kandist. Ilmaski ei saanud lood otsa Lembit Tihkanil Nurtust. Temal oli neid nagu puistata. Ametilt metsamees, lindude vaatleja ja kodu-uurija. Temale aidati kaasa, jutujärg läks bussis edasi ja jatkus veel ühisel õhtu- ja hommikusöögil.
Mõnda lugu oleks uuesti kuulda tahtnud, olid kord räägitud, naerda saadud ja unustatud. Nendest sõitudest peale olen tundnud, et igast unustatud jutujupist, kui rahva omaloomingust on kahju. Meie maarahva paljud põlvkonnad on omaloomingu suust suhu edasi rääkinud videvikujuttudena kolde ees, emad laulnud last kiigutades või mehed piipu popsides veskitoas jahvatusjärge oodates. Teadmata on, kui palju vanarahva jutte on vahepeal unustatud ja kaduma saanud. Praegu, kui inimese mälu koormab iga hetk pealetungiv uus teave, on kuuldu sama kiire ka ununema. Nii oli lugu nendel sõitudelgi kuuldud, hetkel loodud, antud aega iselomustavalt tabavate lugudega – räägitud, naerdud ja unustatud.
Sellest ajast, kui oleme kirjaoskajad, peaks hoolt ja vastutust kandma suusõnalise loomingu kui kulturipärandi säilimise eest – enne kui ununeb, kirja panema. Oleks liiga tark olnud, kui juba esimesest sõidust peale oleksin räägitud ja kuuldud lugude kirjapanemise mõttele tulnud. Nagu on palju muuga hilinetud, nii ka selle mõttega enne, kui Lembit Tihkanile kavatsusest rääkisin.
Lembit Tihkanit tundsin juba enne Looduskaitse Seltsi asutamist ja nii oli julgus teha talle ettepanek Seltsi sõitude lood ja tema ning minu kodukohast kuuldud külajutud koos raamatuna kaante vahele panna.
. Lembit oli nõus. Käsikirja illustreeris Henno Käo ja 1989. aastal ilmus Harri Jõgisalu ja Lembit Tihkan „Lugusid vanalt Läänemaalt”.
Eesti Looduskaitse Seltsi aasta kokkutulekule sõitudel räägitud ja kuuldud lugudega alanud, on meil Lembituga kaasautoreina ilmunud neli looduse ja koduloo teemal raamatut.
Harri Jõgisalu
Märjamaa, jaanikuul 2014.