Loodusesõbrad kohtusid Kassaris
Palju elevust oli nädalavahetusel Hiiumaa väikesel kaassaarel Kassaris. Siin pidasid meie vabariigi loodusesõbrad oma IX kokkutulekut, millest võttis osa ligi 400 inimest.
Loodusesõprade kokkutulekul tegi ettekande looduskaitse päevaprobleemidest Eesti NSV Looduskaitse Seltsi aseesimees Jaan Eilart. TRÜ dotsent Leo Tiik rääkis Hiiumaa asustuse kujunemisest, TRÜ õppejõud Heino Mardiste Hiiumaad ümbritsevast merest ja Looduskaitse Seltsi liige Joann Kallas Käina lahe linnuelust. Seejärel tutvuti Kassaris asuva Hiiumaa koduloomuuseumi, Aino Kalda majamuuseumi ning Kassari looduse omapära ja vaatamisväärsustega.
Õhtul lõkketule ääres oli rahvalaulude kontsert ja kohtumine Ants Lauteri, Voldemar Panso ja Olev Eskolaga, kes puhkavad Kassaris.
Aktiivsemaid looduskaitsetegelasi autasustati mälestusesemete ja aukirjadega.
Kokkutuleku teine päev kasutati ümber-Hiiumaa-ekskursiooniks, kus tutvuti selle Läänemere saare looduslikult kaunite paikade ja pinnase omapäraga.
E. Saar
Rahva Hääl 02.08.1967
Jaani ütlemised
Jaan Eilarti ütlemisi:
Luiged on nii loomutruud linnud.
Kultuuri vajame kõik – kas rikkad või vaesed.
Mis meid elus tiivustab? Lootus.
Looduslaste maailm on vikerkaareline.
Ei maksa ülbelt ilutseda. Ole loomulik!
Vanad põllud on kerge unega.
Usk on leidlaps.
Vana Tartu vaim on nii nooruslik.
Mõned mõtted toovad rahutuse nagu iiliks torm meil kannustel.
Mida elult soovida? Hingerikkust.
Hilistel õhtutundidel on oma lummus – vaikida!
Vaarandi „Lihtsad asjad“ on programmiline luuletus. Tema legendi järg.
Jutuajamistest kirja pannud Enda Naaber 1965-66. aastal Tartus.
Pildil: (vasakult) Jaan Eilart Saaremaal kohtumas Laimjala looduskaitsjate juhi Rein Jäega 1969. aastal
Luiged on nii loomutruud linnud.
Kultuuri vajame kõik – kas rikkad või vaesed.
Mis meid elus tiivustab? Lootus.
Looduslaste maailm on vikerkaareline.
Ei maksa ülbelt ilutseda. Ole loomulik!
Vanad põllud on kerge unega.
Usk on leidlaps.
Vana Tartu vaim on nii nooruslik.
Mõned mõtted toovad rahutuse nagu iiliks torm meil kannustel.
Mida elult soovida? Hingerikkust.
Hilistel õhtutundidel on oma lummus – vaikida!
Vaarandi „Lihtsad asjad“ on programmiline luuletus. Tema legendi järg.
Jutuajamistest kirja pannud Enda Naaber 1965-66. aastal Tartus.
Pildil: (vasakult) Jaan Eilart Saaremaal kohtumas Laimjala looduskaitsjate juhi Rein Jäega 1969. aastal
EESTI LOODUSESÕPRADE KOKKUTULEK KASSARIL 28.–30. JUULIL 1967
Abro Teemusk
Kokkutulek saarel tekitas huvi – tollal oli see ju raskesti ligipääsetav piiritsoon! Umbes nädal enne selle algust levitas ELKS juhatus kutseid, mille alusel sai miilitsas vormistada seda sõitu komandeeringuna. Välja sõideti reede, 28. juuli õhtul. Bussis olid ka Voldemar Panso ja Ants Lauter. Rohukülas mahutati parvlaevale kõigepealt Tallinna poolt tulnud kokkutulijate 9 bussi ja 5 sõiduautot, teised pidid ootama. Heltermaal kestis dokumentide kontroll piirivalve „nõelasilmas“ terve tunni. Sadamast kihutasime otse Kassarisse. Oli põuaaeg, kased juba koltunud. Kassari mõisas jagas Eilart ööbimiskohti. Ei mäleta, kas telkijaid üldse oli – osalised saadeti Kassari kolhoosi kolme suurde heinaküüni. Tallinlaste küünis oli nii lahtisi kui ka pakitud heinu. Mõned pidid siiski virnade kõrval põrandal magama. Kunstirahvas sai muidugi kuskil mujal paremad kohad.
Ennelõuna oli ettekannete päralt. Eilart käsitles mitut looduskaitseprobleemi, millest neil aastail hakati aina valjemini rääkima. Linnustikust rääkis kohalik looduskaitsemees Joann Kallas. Lõunaks toodi kolhoosist kolm nõutäit piima, tegutses rändkauplus. Ekskursioon viis kõigepealt Aino Kalda kunagisse majja, kus elas siis Ott Arder. Siis matkati Sääretirbile – kes kui kaugele jõudis. Juhendas geoloog Aaloe. Lõkkeplats oli ilusal aasal vallseljaku jalamil. Kontsert algas Ellen Laidre rahvalauludega. Aleksander Maaker mängis torupilli. Teda nimetati viimaseks torupillimeheks. Kui päike oli vajunud sinisesse põuahägusse, süüdati lõke. Juba siis pidid süütamises osalema nelja põlvkonna esindajad: vanim osavõtja 89-aastane Tõnis Kihuoja, Kildema, Maie Jeeser Hiiumaa metsamajandist, noorliige Harri Õiglase tütar Tiiu ning noorimana üks 2 ja poole aastane tüdrukutirts, kes öeldi olevat Tartu osakonnast sovhoosidirektor Arnold Rüütli tütar. (Kaasas oli ka ta vanem õde).
Lõkke ääres esinesid Panso, Lauter ja Olev Eskola. Panso luges oma Kassari-raamatut, mille üks tegelasi oli värvikas vanaproua Lepa Anna. Ja ennäe, Anna ilmuski Panso kõrvale, õlleämber käes. Üldine rõõm! Kassari õllemeister Nittim-Priidu oli kokkutulijale 300 liitrit õlut pruulinud. Asjatundjad leidsid, et see oli liiga toores. Dotsent Olav Priinits laulis ühe koolipoiste naljalaulu, Tiiu Õiglane luges oma luuletusi, Volli Mäeumbaed rääkis Hiiu nalju. Harva on hiljem mõni lõkkeõhtu nii täiuslikult sisustatud olnud. Kell 24 viis buss meid küüni magama. Kaua roniti mööda heinavirnu kohta otsides.
Hommikul sai veel supelda ja kell 10 algas sõit ümber Hiiumaa. Sel ajal olid kõik veel kruusateed ja tolmupilvedest polnud sõidul võimalik ümbrust nähagi! Üks peatusi oli Kallaste pangal. Seal rääkis Aaloe, et Paluküla mäe alt 20 m sügavuselt on leitud graniiti, arvatavasti tektooniline kerge. Et tegemist on mattunud meteoriidikraatri valliga, polnud veel teada. Tee viis Kõpu tuletornini. Vaatasime veel 6 m kõrgust jugapuud Õngul. Seal oli ka kokkutuleku lõpetamine.
KILDE TEISTEST KOKKUTULEKUTEST
1977, ARAVETE. Kimbutas vihm. Seal tuli kindlasti telkida. Meiega oli taas palju kunstirahvast. Meelde jäi teine päev Tammsaare mail. Esineti Tammsaare tamme all ja kirjaniku monumendi juures Albu vallamaja ees. Laine Mesikäpp, kes osales alati kokkutulekutel kõrge eani, luges luuletusi. Tammsaarest kõnelesid Heino Mandri ja Voldemar Panso. Akadeemiline meeskoor laulis ilusaid Eesti laule suure tamme all. Veljo Tormis õpetas „Suure tamme laulu“. Läksime jalgsi läbi Kodru raba äsja valminud laudteed mööda.
1978, KOBELA. See kokkutulek jäi meelde erakordselt kuumade ilmade poolest. Tallinlased tuhisesid oma bussidega kohale juba reede õhtul. Telgid pandi kauni järve kaldale, samas oli lõkkeplats. „Linda“ kolhoosi uus kollastes tuledes särav keskusehoone meenutas lõunamaist paleed. Galerii lage katsid sääseparved. Esinesid Kalmer Tennosaar ja Karl Ader. Pansot ei olnud enam, aga Eilart meenutas veel tema mullust ütlust, et kui teatrirahvas oleks sama distsiplineeritud kui loodusesõbrad, siis võiks teatris imet teha. Näidati uut pikka filmi Eduard Viiraltist „Maised ihad“. Lõkke juures esinesid veel „Linda“ rahvatantsijad ja rahvapillianambel. Ekskursioonist jäi meelde jalutuskäik Sangaste pargis, Eilarti loeng ümbruse maastikest Urvaste oruveerul ja lõpetamine Tamme-Lauri tamme juures.
1979, TIHEMETSA. Esimesel päeval valmistas meelehärmi pidev vihmasadu. Telklaager oli kuskil madalal heinamaal, kõik lirtsus veest. Mõtlesin, kas peaks hakkama kokkutulekutel käima kummikutega. Lõkkeõhtul laulis „Ellerhein“ Tormise laule. Seejärel ei tulnud mingit taidlemist, vaid käima pandi mehhaaniline makimuusika, mis ei vaikinud enne kella kaht. Nõnda oli öörahu mitmetel edaspidistelgi kokkutulekutel häiritud ja telgikohta tuli otsida peoplatsist võimalikult kaugel. Muusika ise oli muidugi enamasti lahe, rahvalik.
1983, PÕLVA. Esimesel päeval uhas tihedat lausvihma, nii et Tallinnast kohale saabunud, ei saanud mitu tundi bussistki välja. Konverents peeti Intsikurmu lauluväljakul siiski ära. Üks väike tüdruk sulistas kogu aeg paljajalu lombis presiidiumilaua ees nagu näidates, milleks selline ilm sobib. Lõkkeõhtul ei sadanud enam. Esinesid külakapell ja naisansambel mõnusa repertuaariga. Seekord eelistasid paljud telkimise asemel magada koolimajas põrandal – võimalus, mida kokkutulekuil ikka pakuti. Järgmisel päeval, ringsõidul läbi Kagu-Eesti kaunite kohtade, oli ilm suurepärane.
1987, VÄÄTSA. Esimesel päeval istutasime tamme Eilarti vanematekodu õuele; talus elas ta vend Jüri, kes ka kokkutulekul osales. Lõkkeõhtul mängis külakapell populaarseid lugusid, pärast tantsiti. Teise päeva programm oli kultuurilooline. Ilusas Lõõla pargis avasime monumendi Lõõlas sündinud tantsupedagoog Helmi Tohvelmannile. Avasime monumendi 1819. a. Paides surnud Eesti- ja Liivimaa uurijale ja tutvustajale August Wilhelm Hupelile. Meenutasime Mäol sündinud maalikunstnik Johannes Greenbergi ja vaatasime Paide muuseumis ta maale. Peetril peatusime arsti-maadeuurija Karl Espenbergi haual ja kuulasime orelimängu Peetri kirikus. Mainisin Eilartile, et loodus kipub kokkutulekutel tagaplaanile jääma. Eilart vastas, et Seltsi ülesanne on meenutada ka Eesti rahva minevikku ja tekitada kokkutulnutes „laulupeotunnet“. Nii see ju oligi. Kokkutulekult Tallinna jõudes oli ikka kahju mõttekaaslastest lahkuda.
1994, KÕRVEMAA. Kokkutulek oli eriline esiteks selle poolest, et pääsesime Kõrvemaa ilusaimale alale, mis aastakümneid Nõukogude Armee suurtükiväe polügooniks oli. (Selle pärast seal muidugi matkamata ei jäänud). Teiseks puudus ümbruses „infrastruktuur“ – kõik toimus keset metsa asulatest kaugel. Kolmandaks selle poolest, et lõkkeõhtu pidi jääma ilma lõkketa.
Bussid sõitsid siis üle Kulli – Jussi teel asuva Koerasilla, mis oli nii kahtlane, et inimesed pidid üle silla minema jala. Peatuma jäädi Paukjärvel. Vähemalt osa inimesi pidi matkama jala palavas päikeses ka 5 km Oru metsavahitalu poole, sest bussijuhid ei tahtnud neid Kõrvemaa metsateid mööda sõita. Tee viis läbi raiesmike ja nõmmede tõesti nagu kõrbes. Koitjärve külast ja Oru metsavahitalust polnud järel muud kui mõned puud. Orul käis Tammsaare puhkamas ja kirjutamas, meie aga mälestasime kirjaniku vennapoega Artur Hansenit, kes oli 1944. a. lahinguis langenud. Austusavaldusest võttis osa salk Eesti sõdureid – osake iseseisva Eesti asutatavast sõjaväest. Tagasiteel käis jälle nagu bussi- ja autoralli üle „Eesti Šveitsi“ mägede. Õhtu eel matkasime veel Metstoa järvede äärde. Ooside ja järvede ümbruses oli mets õnneks säilinud või taastunud. Kuivas männikus ei tulnud tuletegemine kõne alla. Kontsert muidugi oli. Esinesid Kuusalu laulukoor ja tantsurühm. Ja hommikuks toodi piim ning saiad Aravete majandist kohale. Ekskursioonist on meeles Kristjan Palusalu Kungla talu külastus. Sinna istutasime Räpinast Enu Mäela toodud elupuu. Meile rääkisid Kristjani tütar Helle ja mõned vanad spordimehed.
1995, KASSINURME. Sinna siirdusime pärast avaistungit ja õppekäike Toomal, Endla soostiku serval. 300 inimest tahtis Männikjärve raba laudteele, kuid järvede äärde sai ka teisi radu mööda. Kassinurme on Kalevipoja ja muistsete eestlaste ajalooline koht. Metsaserval on hiiepaik, mida tähistavad Vigala Sassi kõrged rõngasristid. Kokkutulijad juhatati läbi hiievärava ja osalistele korraldati maaema-loits kõnniga ümber ohvrikivi. Konverents toimus looduslikus amfiteatris, 10 m sügavuses sulglohus „Kalevipoja silmapesukausi“ kõrval. Esimest korda mainis Eilart seal, et tahaks ameti üle anda. (1996. a. kokkutulekut juhtiski Arvo Iital). Samas valiti mind ELKS auliikmeks. Õhtul õpetas folkloorirühm Jõgevalt lohus rahvatantse, kuid suuremat isetegevust lõkke juures polnud. Poole ööni kõlas vali makimuusika Kukerpillide ja teiste lauludega. Teisel päeval käis sõit kultuuritegelastega seotud paikades, Koerus oli auvalve ja pärjapanek 1905. a. vabariigimõtte pärast hukatud meeste mälestussambale. Lõpetuseks jõudsime Norrasse, allikate maale. Matkasime Oostriku allikale, vaatasime taimeharuldusi ja käisime mahajäetud mõisahoones, milles olid veel säilinud mõned seinamaalide fragmendid.
1997, SILLAMÄE. Nüüd oli juhiks taas Jaan Eilart. Saime viibida endises kinnises paigas Sillamäe linnas. Konverents toimus uhkes „stalinistliku“ arhitektuuriga kultuurimajas. Öölaager oli linnast ida pool rannas. Kava oli rikkalik: Sillamäe kammerkoor (eesti lauludega), Narva-Jõesuu laste tantsuansambel, kooli puhkpilliorkester, ELKS sõjaveteranide ansambel. Ei puudunud muidugi poole ööni kestev makimuusika. Ekskursioonipäeva naelaks olid Sinimägede lahingupaik, kus meenutati sõjapäevi ja kõnniti matkarajal. Piduliku lõpetamise ajal pääses valla paduvihm.
1998, PALDISKI. Kolmas kokkutulekupaik, mida Nõukogude Armee tavakodaniku eest keelusiltide ja traataedadega kinni oli pannud. Muula mägedes rääkis Paldiski ajaloost Lembit Odres, klindi geoloogiast Nõlvak. Matkasime Uuga panga all, ronides üle paelahmakate. Laager oli Padisel. Kloostris kuulasime barokkmuusikat ja vaatasime Osmussaare loodusfotode näitust. Nüüd pääses ju igaüks sinnagi! Lõkkeõhtul meeldejäävat kava ei olnud. Teisel päeval aga valgus kogu rahvahulk Korkare tallu Keibu lähedal, kus meid lahkelt võtsid vastu Andres ja Mari Tarand, kelle suvekoduks see 1970. aastast peale on. Vaatasime talu lähedal metsas kasvavat 6 m kõrgust jugapuud. Käisime Nõva surnuaial ELKS auliikme Võhandu haual. Perakülas Põlluotsa talumuuseumis tabas meid vihm. Lõpuks käisime Põõsaspea neemel. Bussidele oli tee seal kitsas, tuli minna kilomeeter jala. Tiit Randla rääkis lindudest, Kalle Suuroja hiljuti avastatud Neugrundi kraatrist ja seal ka lõpetasime.
2001, KARULA. Telklaager oli Ähijärve ääres künkal, samas toimus konverents ja peeti loengud. Konverentsi ja kokkutuleku üheaegsuse pärast polnud konverentsi delegaatidel mahti läbi käia huvitavaid matkaradu Ähijärve ümbruses; seda juhtus mõnel teiselgi kokkutulekul, et konverentsil istujad jäid osast pakutavast ilma.
Seekord tellisin lõkkeõhtule muusika ise. Leidsin, et sinna sobiks suurepäraselt Räpina populaarne laululaps ja naljategija Liina Saksing, keda nägin 2000. aasta Laulukarussellil. Mõeldud-tehtud – helistasin Liinale, ta oli meeleldi nõus ja Enu Mäela tõi ta Räpina osakonna sõidukiga kohale. Tõepoolest, sellist vaikust publiku seas kui Liina etteastete ajal valitses, pole ma enne kokkutulekul kuulnud! Peale muu esitas ta toreda võrumurdelise pala. Tallinna poolt jätkas kontserti Robert Jürjendal, kuid tema mõtliku muusika jaoks publikul enam meeleolu ei jatkunud. Karulas nagu vahel mujalgi häiris see, et lõkkeplats ja esinemiskoht asusid teineteisest eemal; kontserdi ajal põles lõke nagu tühja ja pärast ei leidunud enam neid, kes lõkke ümber midagi tähelepanuväärset oleks algatanud.
Pühapäevaselt ringsõidult jäid meelde paigad Peetri jõe ääres – liivakivikalju, mida sai vaadelda järsul kaldal turnides, ja veidi kaugemal juba paekaldad, mida sai näha kivises jõesängis koperdades. Ja Koiva ääres võis supelda ning teisel kaldal Läti suplejaid näha. Tollal Schengeni vaba piirirežiimi veel polnud, nii et üle jõe ujuda ei tohtinud. Lõpetamine leidis aset Paju lahingu monumentaalse mälestussamba jalamil. Neil aastail käis käest kätte rändauhinnana Johannes Piiperi linnuvaatlusbinokkel. Seekord sain Enu Mäelalt selle mina.
Kokkutulek saarel tekitas huvi – tollal oli see ju raskesti ligipääsetav piiritsoon! Umbes nädal enne selle algust levitas ELKS juhatus kutseid, mille alusel sai miilitsas vormistada seda sõitu komandeeringuna. Välja sõideti reede, 28. juuli õhtul. Bussis olid ka Voldemar Panso ja Ants Lauter. Rohukülas mahutati parvlaevale kõigepealt Tallinna poolt tulnud kokkutulijate 9 bussi ja 5 sõiduautot, teised pidid ootama. Heltermaal kestis dokumentide kontroll piirivalve „nõelasilmas“ terve tunni. Sadamast kihutasime otse Kassarisse. Oli põuaaeg, kased juba koltunud. Kassari mõisas jagas Eilart ööbimiskohti. Ei mäleta, kas telkijaid üldse oli – osalised saadeti Kassari kolhoosi kolme suurde heinaküüni. Tallinlaste küünis oli nii lahtisi kui ka pakitud heinu. Mõned pidid siiski virnade kõrval põrandal magama. Kunstirahvas sai muidugi kuskil mujal paremad kohad.
Ennelõuna oli ettekannete päralt. Eilart käsitles mitut looduskaitseprobleemi, millest neil aastail hakati aina valjemini rääkima. Linnustikust rääkis kohalik looduskaitsemees Joann Kallas. Lõunaks toodi kolhoosist kolm nõutäit piima, tegutses rändkauplus. Ekskursioon viis kõigepealt Aino Kalda kunagisse majja, kus elas siis Ott Arder. Siis matkati Sääretirbile – kes kui kaugele jõudis. Juhendas geoloog Aaloe. Lõkkeplats oli ilusal aasal vallseljaku jalamil. Kontsert algas Ellen Laidre rahvalauludega. Aleksander Maaker mängis torupilli. Teda nimetati viimaseks torupillimeheks. Kui päike oli vajunud sinisesse põuahägusse, süüdati lõke. Juba siis pidid süütamises osalema nelja põlvkonna esindajad: vanim osavõtja 89-aastane Tõnis Kihuoja, Kildema, Maie Jeeser Hiiumaa metsamajandist, noorliige Harri Õiglase tütar Tiiu ning noorimana üks 2 ja poole aastane tüdrukutirts, kes öeldi olevat Tartu osakonnast sovhoosidirektor Arnold Rüütli tütar. (Kaasas oli ka ta vanem õde).
Lõkke ääres esinesid Panso, Lauter ja Olev Eskola. Panso luges oma Kassari-raamatut, mille üks tegelasi oli värvikas vanaproua Lepa Anna. Ja ennäe, Anna ilmuski Panso kõrvale, õlleämber käes. Üldine rõõm! Kassari õllemeister Nittim-Priidu oli kokkutulijale 300 liitrit õlut pruulinud. Asjatundjad leidsid, et see oli liiga toores. Dotsent Olav Priinits laulis ühe koolipoiste naljalaulu, Tiiu Õiglane luges oma luuletusi, Volli Mäeumbaed rääkis Hiiu nalju. Harva on hiljem mõni lõkkeõhtu nii täiuslikult sisustatud olnud. Kell 24 viis buss meid küüni magama. Kaua roniti mööda heinavirnu kohta otsides.
Hommikul sai veel supelda ja kell 10 algas sõit ümber Hiiumaa. Sel ajal olid kõik veel kruusateed ja tolmupilvedest polnud sõidul võimalik ümbrust nähagi! Üks peatusi oli Kallaste pangal. Seal rääkis Aaloe, et Paluküla mäe alt 20 m sügavuselt on leitud graniiti, arvatavasti tektooniline kerge. Et tegemist on mattunud meteoriidikraatri valliga, polnud veel teada. Tee viis Kõpu tuletornini. Vaatasime veel 6 m kõrgust jugapuud Õngul. Seal oli ka kokkutuleku lõpetamine.
KILDE TEISTEST KOKKUTULEKUTEST
1977, ARAVETE. Kimbutas vihm. Seal tuli kindlasti telkida. Meiega oli taas palju kunstirahvast. Meelde jäi teine päev Tammsaare mail. Esineti Tammsaare tamme all ja kirjaniku monumendi juures Albu vallamaja ees. Laine Mesikäpp, kes osales alati kokkutulekutel kõrge eani, luges luuletusi. Tammsaarest kõnelesid Heino Mandri ja Voldemar Panso. Akadeemiline meeskoor laulis ilusaid Eesti laule suure tamme all. Veljo Tormis õpetas „Suure tamme laulu“. Läksime jalgsi läbi Kodru raba äsja valminud laudteed mööda.
1978, KOBELA. See kokkutulek jäi meelde erakordselt kuumade ilmade poolest. Tallinlased tuhisesid oma bussidega kohale juba reede õhtul. Telgid pandi kauni järve kaldale, samas oli lõkkeplats. „Linda“ kolhoosi uus kollastes tuledes särav keskusehoone meenutas lõunamaist paleed. Galerii lage katsid sääseparved. Esinesid Kalmer Tennosaar ja Karl Ader. Pansot ei olnud enam, aga Eilart meenutas veel tema mullust ütlust, et kui teatrirahvas oleks sama distsiplineeritud kui loodusesõbrad, siis võiks teatris imet teha. Näidati uut pikka filmi Eduard Viiraltist „Maised ihad“. Lõkke juures esinesid veel „Linda“ rahvatantsijad ja rahvapillianambel. Ekskursioonist jäi meelde jalutuskäik Sangaste pargis, Eilarti loeng ümbruse maastikest Urvaste oruveerul ja lõpetamine Tamme-Lauri tamme juures.
1979, TIHEMETSA. Esimesel päeval valmistas meelehärmi pidev vihmasadu. Telklaager oli kuskil madalal heinamaal, kõik lirtsus veest. Mõtlesin, kas peaks hakkama kokkutulekutel käima kummikutega. Lõkkeõhtul laulis „Ellerhein“ Tormise laule. Seejärel ei tulnud mingit taidlemist, vaid käima pandi mehhaaniline makimuusika, mis ei vaikinud enne kella kaht. Nõnda oli öörahu mitmetel edaspidistelgi kokkutulekutel häiritud ja telgikohta tuli otsida peoplatsist võimalikult kaugel. Muusika ise oli muidugi enamasti lahe, rahvalik.
1983, PÕLVA. Esimesel päeval uhas tihedat lausvihma, nii et Tallinnast kohale saabunud, ei saanud mitu tundi bussistki välja. Konverents peeti Intsikurmu lauluväljakul siiski ära. Üks väike tüdruk sulistas kogu aeg paljajalu lombis presiidiumilaua ees nagu näidates, milleks selline ilm sobib. Lõkkeõhtul ei sadanud enam. Esinesid külakapell ja naisansambel mõnusa repertuaariga. Seekord eelistasid paljud telkimise asemel magada koolimajas põrandal – võimalus, mida kokkutulekuil ikka pakuti. Järgmisel päeval, ringsõidul läbi Kagu-Eesti kaunite kohtade, oli ilm suurepärane.
1987, VÄÄTSA. Esimesel päeval istutasime tamme Eilarti vanematekodu õuele; talus elas ta vend Jüri, kes ka kokkutulekul osales. Lõkkeõhtul mängis külakapell populaarseid lugusid, pärast tantsiti. Teise päeva programm oli kultuurilooline. Ilusas Lõõla pargis avasime monumendi Lõõlas sündinud tantsupedagoog Helmi Tohvelmannile. Avasime monumendi 1819. a. Paides surnud Eesti- ja Liivimaa uurijale ja tutvustajale August Wilhelm Hupelile. Meenutasime Mäol sündinud maalikunstnik Johannes Greenbergi ja vaatasime Paide muuseumis ta maale. Peetril peatusime arsti-maadeuurija Karl Espenbergi haual ja kuulasime orelimängu Peetri kirikus. Mainisin Eilartile, et loodus kipub kokkutulekutel tagaplaanile jääma. Eilart vastas, et Seltsi ülesanne on meenutada ka Eesti rahva minevikku ja tekitada kokkutulnutes „laulupeotunnet“. Nii see ju oligi. Kokkutulekult Tallinna jõudes oli ikka kahju mõttekaaslastest lahkuda.
1994, KÕRVEMAA. Kokkutulek oli eriline esiteks selle poolest, et pääsesime Kõrvemaa ilusaimale alale, mis aastakümneid Nõukogude Armee suurtükiväe polügooniks oli. (Selle pärast seal muidugi matkamata ei jäänud). Teiseks puudus ümbruses „infrastruktuur“ – kõik toimus keset metsa asulatest kaugel. Kolmandaks selle poolest, et lõkkeõhtu pidi jääma ilma lõkketa.
Bussid sõitsid siis üle Kulli – Jussi teel asuva Koerasilla, mis oli nii kahtlane, et inimesed pidid üle silla minema jala. Peatuma jäädi Paukjärvel. Vähemalt osa inimesi pidi matkama jala palavas päikeses ka 5 km Oru metsavahitalu poole, sest bussijuhid ei tahtnud neid Kõrvemaa metsateid mööda sõita. Tee viis läbi raiesmike ja nõmmede tõesti nagu kõrbes. Koitjärve külast ja Oru metsavahitalust polnud järel muud kui mõned puud. Orul käis Tammsaare puhkamas ja kirjutamas, meie aga mälestasime kirjaniku vennapoega Artur Hansenit, kes oli 1944. a. lahinguis langenud. Austusavaldusest võttis osa salk Eesti sõdureid – osake iseseisva Eesti asutatavast sõjaväest. Tagasiteel käis jälle nagu bussi- ja autoralli üle „Eesti Šveitsi“ mägede. Õhtu eel matkasime veel Metstoa järvede äärde. Ooside ja järvede ümbruses oli mets õnneks säilinud või taastunud. Kuivas männikus ei tulnud tuletegemine kõne alla. Kontsert muidugi oli. Esinesid Kuusalu laulukoor ja tantsurühm. Ja hommikuks toodi piim ning saiad Aravete majandist kohale. Ekskursioonist on meeles Kristjan Palusalu Kungla talu külastus. Sinna istutasime Räpinast Enu Mäela toodud elupuu. Meile rääkisid Kristjani tütar Helle ja mõned vanad spordimehed.
1995, KASSINURME. Sinna siirdusime pärast avaistungit ja õppekäike Toomal, Endla soostiku serval. 300 inimest tahtis Männikjärve raba laudteele, kuid järvede äärde sai ka teisi radu mööda. Kassinurme on Kalevipoja ja muistsete eestlaste ajalooline koht. Metsaserval on hiiepaik, mida tähistavad Vigala Sassi kõrged rõngasristid. Kokkutulijad juhatati läbi hiievärava ja osalistele korraldati maaema-loits kõnniga ümber ohvrikivi. Konverents toimus looduslikus amfiteatris, 10 m sügavuses sulglohus „Kalevipoja silmapesukausi“ kõrval. Esimest korda mainis Eilart seal, et tahaks ameti üle anda. (1996. a. kokkutulekut juhtiski Arvo Iital). Samas valiti mind ELKS auliikmeks. Õhtul õpetas folkloorirühm Jõgevalt lohus rahvatantse, kuid suuremat isetegevust lõkke juures polnud. Poole ööni kõlas vali makimuusika Kukerpillide ja teiste lauludega. Teisel päeval käis sõit kultuuritegelastega seotud paikades, Koerus oli auvalve ja pärjapanek 1905. a. vabariigimõtte pärast hukatud meeste mälestussambale. Lõpetuseks jõudsime Norrasse, allikate maale. Matkasime Oostriku allikale, vaatasime taimeharuldusi ja käisime mahajäetud mõisahoones, milles olid veel säilinud mõned seinamaalide fragmendid.
1997, SILLAMÄE. Nüüd oli juhiks taas Jaan Eilart. Saime viibida endises kinnises paigas Sillamäe linnas. Konverents toimus uhkes „stalinistliku“ arhitektuuriga kultuurimajas. Öölaager oli linnast ida pool rannas. Kava oli rikkalik: Sillamäe kammerkoor (eesti lauludega), Narva-Jõesuu laste tantsuansambel, kooli puhkpilliorkester, ELKS sõjaveteranide ansambel. Ei puudunud muidugi poole ööni kestev makimuusika. Ekskursioonipäeva naelaks olid Sinimägede lahingupaik, kus meenutati sõjapäevi ja kõnniti matkarajal. Piduliku lõpetamise ajal pääses valla paduvihm.
1998, PALDISKI. Kolmas kokkutulekupaik, mida Nõukogude Armee tavakodaniku eest keelusiltide ja traataedadega kinni oli pannud. Muula mägedes rääkis Paldiski ajaloost Lembit Odres, klindi geoloogiast Nõlvak. Matkasime Uuga panga all, ronides üle paelahmakate. Laager oli Padisel. Kloostris kuulasime barokkmuusikat ja vaatasime Osmussaare loodusfotode näitust. Nüüd pääses ju igaüks sinnagi! Lõkkeõhtul meeldejäävat kava ei olnud. Teisel päeval aga valgus kogu rahvahulk Korkare tallu Keibu lähedal, kus meid lahkelt võtsid vastu Andres ja Mari Tarand, kelle suvekoduks see 1970. aastast peale on. Vaatasime talu lähedal metsas kasvavat 6 m kõrgust jugapuud. Käisime Nõva surnuaial ELKS auliikme Võhandu haual. Perakülas Põlluotsa talumuuseumis tabas meid vihm. Lõpuks käisime Põõsaspea neemel. Bussidele oli tee seal kitsas, tuli minna kilomeeter jala. Tiit Randla rääkis lindudest, Kalle Suuroja hiljuti avastatud Neugrundi kraatrist ja seal ka lõpetasime.
2001, KARULA. Telklaager oli Ähijärve ääres künkal, samas toimus konverents ja peeti loengud. Konverentsi ja kokkutuleku üheaegsuse pärast polnud konverentsi delegaatidel mahti läbi käia huvitavaid matkaradu Ähijärve ümbruses; seda juhtus mõnel teiselgi kokkutulekul, et konverentsil istujad jäid osast pakutavast ilma.
Seekord tellisin lõkkeõhtule muusika ise. Leidsin, et sinna sobiks suurepäraselt Räpina populaarne laululaps ja naljategija Liina Saksing, keda nägin 2000. aasta Laulukarussellil. Mõeldud-tehtud – helistasin Liinale, ta oli meeleldi nõus ja Enu Mäela tõi ta Räpina osakonna sõidukiga kohale. Tõepoolest, sellist vaikust publiku seas kui Liina etteastete ajal valitses, pole ma enne kokkutulekul kuulnud! Peale muu esitas ta toreda võrumurdelise pala. Tallinna poolt jätkas kontserti Robert Jürjendal, kuid tema mõtliku muusika jaoks publikul enam meeleolu ei jatkunud. Karulas nagu vahel mujalgi häiris see, et lõkkeplats ja esinemiskoht asusid teineteisest eemal; kontserdi ajal põles lõke nagu tühja ja pärast ei leidunud enam neid, kes lõkke ümber midagi tähelepanuväärset oleks algatanud.
Pühapäevaselt ringsõidult jäid meelde paigad Peetri jõe ääres – liivakivikalju, mida sai vaadelda järsul kaldal turnides, ja veidi kaugemal juba paekaldad, mida sai näha kivises jõesängis koperdades. Ja Koiva ääres võis supelda ning teisel kaldal Läti suplejaid näha. Tollal Schengeni vaba piirirežiimi veel polnud, nii et üle jõe ujuda ei tohtinud. Lõpetamine leidis aset Paju lahingu monumentaalse mälestussamba jalamil. Neil aastail käis käest kätte rändauhinnana Johannes Piiperi linnuvaatlusbinokkel. Seekord sain Enu Mäelalt selle mina.