Elu vooluvetes
2012. aasta kokkutulek toimus 28. ja 29. juulil Pärnumaal Tõstamaa mõisas. Kokkutulek-konverentsi teemasid oli kaks: 1) Rio + 20 – kas maailm muutub paremaks? ning 2) Elu vooluvetes.
Üsna kiire arutluse järel sai toimumiskohana välja valitud just Tõstamaa mõis. Nõuga olid Pärnumaa osakonna juhatuse liikmetele abiks kohaliku omavalitsuse esindajad ning suure töö kokkutuleku korraldamisel ja vajalike tingimuste loomisel tegid ära Tõstamaa mõisa ja rahvamaja inimesed koos Ants Kanguri ning selleaegse seltsi esimehe Juhan Telgmaaga, kes seadsid kokku sisuka programmi.
Konverentsiosa viidi läbi mõisa pargis, kuid kokkutulekuga oli seotud ka uus staadion, rahvamaja ja vana tallihoone.
Lisaks konverentsiettekannetele toimus retk loodusrajale, Tõstamaa vallas asuvatesse õpetlikesse paikadesse ning võimalik oli külastada giidide juhendamisel mõisa ja vaadata piirkonna ajaloole tuginevat näidendit „Pruutide kool“.
Värske osakonnajuhina oli see ilmselgelt suur vastutus ja tõenäoliselt ootasin, et kõik peab toimuma ilma viperusteta.
Esimese päeva õhtul anti mulle ülesandeks süüdata lõke. Olen seda tegevust alati teatava südamepõksumisega jälginud, et kas süütajal õnnestub kõik kohe esimesel korral. Nüüd ise selles rollis oli tunne oluliselt hapram ning kui rahvuskultuuriprogramm hakkas jõudma osani, kus suundutakse lõkkekoha poole, polnud mul paraku lõket veel ette näidata. Oli juhtunud just see, mida selle ülesande juures olin peljanud – süütamiseks varutud vedeliku kork purtsatas avades pudelil pealt ning suurem osa vedelikust lõkkematerjalile ei jõudnudki. Edasi toimus hale improvisatsioon kuiva heina ja taskus leidunud paberitega. Kujutasin enesele ette osalejate poolt avanevat vaadet, kus ma keset valget suitsu poolmeeleheitlikult kepslen ja vähegi hõõgumise märke näitavate kohtade peale kuivanud heina puistan ja puhun. Siiski, viimasel hetkel, kui esimesed lõkkeplatsile lähenejad hakkasid kohale jõudma, leek paisus ja rahvas sai astuda lõkke juurde, just nii nagu see igal aastal ja igal kokkutulekul tavaks on saanud.
Üsna sageli avastavad seltsilised kokkutulekupaiku omal käel. Kui ma esimese päeva pärastlõunal rahvamajja sisenesin, et ööbimiskoht üle vaadata, lõi rahvamaja koridoris lõõtsaloo lahti ELKS asutaja liige Henno Sepp, mille saatel staažikas rahvatantsija Ants Kangur rahvamaja juhataja Õnnela Leesi tantsule kutsus.
Hilisematel üritustel on seda kokkutulekut vaid hea sõnaga meenutatud.
Katrin Pärn
Eesti Looduskaitse Seltsi Pärnumaa osakond
[email protected]
Üsna kiire arutluse järel sai toimumiskohana välja valitud just Tõstamaa mõis. Nõuga olid Pärnumaa osakonna juhatuse liikmetele abiks kohaliku omavalitsuse esindajad ning suure töö kokkutuleku korraldamisel ja vajalike tingimuste loomisel tegid ära Tõstamaa mõisa ja rahvamaja inimesed koos Ants Kanguri ning selleaegse seltsi esimehe Juhan Telgmaaga, kes seadsid kokku sisuka programmi.
Konverentsiosa viidi läbi mõisa pargis, kuid kokkutulekuga oli seotud ka uus staadion, rahvamaja ja vana tallihoone.
Lisaks konverentsiettekannetele toimus retk loodusrajale, Tõstamaa vallas asuvatesse õpetlikesse paikadesse ning võimalik oli külastada giidide juhendamisel mõisa ja vaadata piirkonna ajaloole tuginevat näidendit „Pruutide kool“.
Värske osakonnajuhina oli see ilmselgelt suur vastutus ja tõenäoliselt ootasin, et kõik peab toimuma ilma viperusteta.
Esimese päeva õhtul anti mulle ülesandeks süüdata lõke. Olen seda tegevust alati teatava südamepõksumisega jälginud, et kas süütajal õnnestub kõik kohe esimesel korral. Nüüd ise selles rollis oli tunne oluliselt hapram ning kui rahvuskultuuriprogramm hakkas jõudma osani, kus suundutakse lõkkekoha poole, polnud mul paraku lõket veel ette näidata. Oli juhtunud just see, mida selle ülesande juures olin peljanud – süütamiseks varutud vedeliku kork purtsatas avades pudelil pealt ning suurem osa vedelikust lõkkematerjalile ei jõudnudki. Edasi toimus hale improvisatsioon kuiva heina ja taskus leidunud paberitega. Kujutasin enesele ette osalejate poolt avanevat vaadet, kus ma keset valget suitsu poolmeeleheitlikult kepslen ja vähegi hõõgumise märke näitavate kohtade peale kuivanud heina puistan ja puhun. Siiski, viimasel hetkel, kui esimesed lõkkeplatsile lähenejad hakkasid kohale jõudma, leek paisus ja rahvas sai astuda lõkke juurde, just nii nagu see igal aastal ja igal kokkutulekul tavaks on saanud.
Üsna sageli avastavad seltsilised kokkutulekupaiku omal käel. Kui ma esimese päeva pärastlõunal rahvamajja sisenesin, et ööbimiskoht üle vaadata, lõi rahvamaja koridoris lõõtsaloo lahti ELKS asutaja liige Henno Sepp, mille saatel staažikas rahvatantsija Ants Kangur rahvamaja juhataja Õnnela Leesi tantsule kutsus.
Hilisematel üritustel on seda kokkutulekut vaid hea sõnaga meenutatud.
Katrin Pärn
Eesti Looduskaitse Seltsi Pärnumaa osakond
[email protected]
Meenutame siis!
Minu meenutused algavad aastast 2001 Ähijärvel. Kuna pidin ise aitama seda kokkutulekut organiseerida. Meenub Peeter Grihini Kuninga laul (see on Tln arhiivis)- seda lauldi Peetri eestvedamisel. Peeter laulis ees ja rahvas laulis tagant järele. Laul oli ülistuseks Tamme-Lauri tammele. Noorliikmed Karoliina Anier ja Elen Vänzel tegid ettekanded Marie Heibergi elust ja loomingust ja Peeter Jürviste rääkis rahvale Pärsimäe loomingust.
Veel on meeles medaljonide maalimine. Tegime igale osalejale puidust medaljoni.
2004, kui toimus Vooremaal kokkutulek. Eriti põnev oli 31. juuli. Mul on meeles millises vaimustuses olid naised sealsest Saare mõisa juures olevast ürdiaiast ja kui naljakana tundus tol ajal koduloomaaed. Tänapäeval kui enam koduloomi ei peeta, sobiks selline igasse maakonda.
Kuna mul olid kaasas ka noorliikmed, siis ringsõit oli kasulik eriti nendele noortele. Väga head giidid olid Luua arboreetumis ja Elistvere loomapargis. Väga hea giid oli Kaupo Ilmet, kellest on saanud ka Antsla Gümnaasiumi õpilastele giid.
2006.aasta Saaremaa kokkutulekust on meeles, kuidas peale kontserdi Kihelkonna kirikus püüdsid ka Antsla naised ise kiriku akustikat. Päris hea kontsert sai. Põnevad loengud toimusid Panga pangal ja Kaali kaitsealal. Õhtune meelelahutusprogramm kohalikelt isetegevuslastelt meeldis, sest siin õpetati seltskonnatantse.
2007 kokkutulek Sakal jäi meelde, kuna sattusime siis Maalehte. Nimelt see kokkutulek oli jube vihmane ja me püstitasime oma telgid mõisahoone trepile. Olime kenasti verandal varju all ja laua katsime trepile. Kuna mu isa (hetkel 84) oli tookord hommikul kõige varajasem, siis tema toimetas nö „lauda katta“ ja kui meie sööma läksime, siis tuli keegi naljahammas ja tegi foto pealkirjaga „Mõisahärra pakub hommikusööki“ Meil sai selle fotoga hiljem peres päris palju nalja. Veel meeldisid need tohutud trepid seal Sakas ja meeletult ilus sinisavi. Sellega sai nahka hõõrutud ja looduslikku kosmeetikat nauditud. Valaste juga oli ka vahva koht, kus käisime, aga Saka oli siiski põnevam. Seda ehk sellepärast, et Valastes oli varem käidud. Sillamäe kultuurihoone on muidugi täielik nostalgia. Ma ei mäleta, millest seal räägiti, aga mälupildis on need kujud, kellest pidin kunagi kõrgkoolis ohjeldamatult parteiajaloo tunnis loenguid kuulama ja siis seal kujude kõrval Juhan, tundus nagu „võõrkeha“. Ma ei usu, et Juhan Telgmaa seal laval üksi oli, aga mälupilt on selline kentsakas.
Lõpuüritusest Narva linnuses on meeles see kui õnnelikud olid lapsed, kes said endale linnuse raha.
2010 Naissaarest on kustumatu mälestus Omari küünis toimunud kontserdist Naissaarel kasutasime oma seltsiga võimalust ja ostsime autosõidu militaarsetesse kohtadesse. Huvitavalt rääkis giid. Sai päris hea ülevaate saarest. Organiseeritud ringkäigul joosti saar läbi, siis ei kuulnud suurt midagi. Rahvast oli palju ja kogu massiga saare läbi tormamine oli tegelikult päris kentsakas.
2012 Tõstamaa mõisa etendusest on ka head mälestused. Tõstamaa ohtusest programmist on veel meeles Mercedes Meremaa loeng ravimtaimedest. Küll võib mõni inimene lihtsatest asjadest huvitavalt rääkida. Kuna lõpetamine toimus Munalaiu sadamas, siis kasutasime juhust ja kutsusime endile paadimehe järgi ning käisime enne kojusõitu koos Kanepi seltsiga Manilaiul.
Veel on mõnus meenutada Kanepi Kaie kringleid. (need on kokkutuleku osana traditsiooniks muutunud)
Ülle Anier Antslast
Veel on meeles medaljonide maalimine. Tegime igale osalejale puidust medaljoni.
2004, kui toimus Vooremaal kokkutulek. Eriti põnev oli 31. juuli. Mul on meeles millises vaimustuses olid naised sealsest Saare mõisa juures olevast ürdiaiast ja kui naljakana tundus tol ajal koduloomaaed. Tänapäeval kui enam koduloomi ei peeta, sobiks selline igasse maakonda.
Kuna mul olid kaasas ka noorliikmed, siis ringsõit oli kasulik eriti nendele noortele. Väga head giidid olid Luua arboreetumis ja Elistvere loomapargis. Väga hea giid oli Kaupo Ilmet, kellest on saanud ka Antsla Gümnaasiumi õpilastele giid.
2006.aasta Saaremaa kokkutulekust on meeles, kuidas peale kontserdi Kihelkonna kirikus püüdsid ka Antsla naised ise kiriku akustikat. Päris hea kontsert sai. Põnevad loengud toimusid Panga pangal ja Kaali kaitsealal. Õhtune meelelahutusprogramm kohalikelt isetegevuslastelt meeldis, sest siin õpetati seltskonnatantse.
2007 kokkutulek Sakal jäi meelde, kuna sattusime siis Maalehte. Nimelt see kokkutulek oli jube vihmane ja me püstitasime oma telgid mõisahoone trepile. Olime kenasti verandal varju all ja laua katsime trepile. Kuna mu isa (hetkel 84) oli tookord hommikul kõige varajasem, siis tema toimetas nö „lauda katta“ ja kui meie sööma läksime, siis tuli keegi naljahammas ja tegi foto pealkirjaga „Mõisahärra pakub hommikusööki“ Meil sai selle fotoga hiljem peres päris palju nalja. Veel meeldisid need tohutud trepid seal Sakas ja meeletult ilus sinisavi. Sellega sai nahka hõõrutud ja looduslikku kosmeetikat nauditud. Valaste juga oli ka vahva koht, kus käisime, aga Saka oli siiski põnevam. Seda ehk sellepärast, et Valastes oli varem käidud. Sillamäe kultuurihoone on muidugi täielik nostalgia. Ma ei mäleta, millest seal räägiti, aga mälupildis on need kujud, kellest pidin kunagi kõrgkoolis ohjeldamatult parteiajaloo tunnis loenguid kuulama ja siis seal kujude kõrval Juhan, tundus nagu „võõrkeha“. Ma ei usu, et Juhan Telgmaa seal laval üksi oli, aga mälupilt on selline kentsakas.
Lõpuüritusest Narva linnuses on meeles see kui õnnelikud olid lapsed, kes said endale linnuse raha.
2010 Naissaarest on kustumatu mälestus Omari küünis toimunud kontserdist Naissaarel kasutasime oma seltsiga võimalust ja ostsime autosõidu militaarsetesse kohtadesse. Huvitavalt rääkis giid. Sai päris hea ülevaate saarest. Organiseeritud ringkäigul joosti saar läbi, siis ei kuulnud suurt midagi. Rahvast oli palju ja kogu massiga saare läbi tormamine oli tegelikult päris kentsakas.
2012 Tõstamaa mõisa etendusest on ka head mälestused. Tõstamaa ohtusest programmist on veel meeles Mercedes Meremaa loeng ravimtaimedest. Küll võib mõni inimene lihtsatest asjadest huvitavalt rääkida. Kuna lõpetamine toimus Munalaiu sadamas, siis kasutasime juhust ja kutsusime endile paadimehe järgi ning käisime enne kojusõitu koos Kanepi seltsiga Manilaiul.
Veel on mõnus meenutada Kanepi Kaie kringleid. (need on kokkutuleku osana traditsiooniks muutunud)
Ülle Anier Antslast