Vaarandi valgel
Debora Vaarandil on üks väga ebatavalise sisuga luuletus nagu „Tuule valgel“. Selles kirjutab ta, kuidas ta tuule valgel kõnnib ja kogu ümbritevat loodust sellevõrra rohkem naudib,et „ tuul näitab teed javalgust.“
Oma kujundite leidmisel on kirjanik väga täpselt määranud aja, koha ja inimese. Ta oli suuresti looduseinimene. Seepärast pole imestada, et ta on üks Eesti Looduskaitse Seltsi asutajaliikmeid. Üle-eestilistel seltsi kokkutulekutel osales ta küllaltki tihti. Nii me kohtusime ka tihti. Aga enim on meelde jäänud aasta 1987, mil kokkutulek toimus Väätsal. Nimelt just seal avati mälestuskivi Helvi Tohvelmannile tema sünnitalus. Pärast seda tuli Vaarandi, kes kogu aeg oli olnud Jaan Eilarti vestluspartneriks, meie, saarlaste grupi juurde: „No tere, ka saarlased. Rõõm jälle teid näha. Paistab, et te ei pea teed siia pikaks.“ Reisust Väätsasse läkski jutuks. Ja me kõik rõõmustasime selle üle, et seltsi esimees Joma loomingus ja elusaan Eilart jälle nii huvitva kokkutuleku oli organiseerinud. Hiljem jäin Vaarandiga kahekesi, sest ta tegi ettepaneku lähedal looduses pisut ringi vaadata.
„Mõned on mult küsinud, kas olen rohkem mere- või metsainimene. Ja ma olen vastanud, et minu ellu mahub mõlemat,“ rääkis Vaarandi.
Mulle meenus kohe poetessi luuletus „Inimesed vaatavad merele.“ Aga ka ühest varasemast luuletusest, kuidas mets võib hinge lummata.
„Metsas armastan käia eriti sügisel, kui on seenteaeg. Mul on tunne, et puud mõistavad mind, kui neile pai teen.,“ jätkas Vaarandi.
„Jah, on olemas ka selline armastus,“väitsin.
„Inimest armastada on raskem. Aga ega loodus inimesele kaugeks jää, kui oled juba lapsepõlvest peale
maaeluga harjunud,“ arvas poetess.
„Loodusel on oma fluidum,“ jatkasin meie jutuajamist. Ja korraga tunnetasin, et Väätsa kokkutulekust jääb minusse kohtumine Vaarandiga, et me kõnnime siin kõrvalrajal kahekesi ...Vaarandi valgel. Tema mõttejõust hoovas minusse rahu, mõtlikkust, armastust.
„Teil on selline luuletus nagu „Kurb lauluke“. Aga Te olete oma loomingus ja elus nii vitaalne.“
„Õnn on olnud see, et olen elus kohanud palju häid inimesi, neidki, kes on õpetanud, kuidas lihtsatest asjadest jõudu koguda, rasketel hetkedel neile toetuda,“ rääkis Vaarandi.
„Vahel võrdlen ma Teid Saaremaa Piretiga. Kas olete käinud Saaremaal Piretikivi juures?“
„Kas ma just Suure Tõllu naise mõõtu välja annan, ei tea, aga saarel mu elus on oma kindel koht... Need kadakad, kivid, kajakadki on teistugused kui mandril. Jah, ma tean hästi Piretikivi legendi. Sinna viis mind kunagi Mart Mäger, õpetades mind linde kuulama.“
„Olete kirjutanud,et oleme kartlikud linnud. Kas siis, kui taevas ujub ränki sügispilvi?“
„Ei, elu ei saa mõõta ainult selle järgi. Elu on avaram kui sügisene kõrrepõld või luikede rivi taeva all või Irbeni nukrad lained.“
„Mis annab elule väärtuse?“ muutusin uudishimulikuks.
„Looming. Kui see on suur, aus, loomulik,“ vastas Vaarandi.
„Aga suur ei olda iseenesest, suureks võideldakse ennast,“ möönsin.
„Elu võib olla pühadus ise,“arvas poetess.
Meie väike matk Väätsal lõppes sellega, et Jaan Eilart lihtsalt tuli ja viis Vaarandi endaga kaasa, öeldes: „Täna siin loeb ka Sinu luulet Salme Reek.“
1985. aastal, kaks aastat enne Väätsa kokkutulekut, oli Vaarandist saanud seltsi auliige. Seepärast loetigi mõnikord poetessi luulet seltsi kokkutulekutel. Seda tunnistas nüüd Väätsal Eilart ise, kes poetessi suhtus ülima tähelepanuga, oli südamlikult ja sooja suhtumisega ja nimetas teda Eesti grand old ladyks. Eks temagi kõndis Vaarandi valgel. Eilart teatavasti suhtus paljudesse eesti kultuuriinimestesse suurima taktitundega, meeleliselt.
Et minu ja Vaarandi suhted põhinesid peamiselt Saaremaal ja seltsi kokkutulekutel kohtumisteks, siis tänu sellele, et poetess suhtus noortesse väga mõistvalt ja hindavalt, sealjuures ise mõtlemata, kui palju valgust tema kiirgas inimestele.
Aga just selliste inimeste, nagu oli Vaarandi, kuulumine ELKS-sse täiendas seltsi tähelepanuväärset kõrget mainet.
Enda Naaber
Oma kujundite leidmisel on kirjanik väga täpselt määranud aja, koha ja inimese. Ta oli suuresti looduseinimene. Seepärast pole imestada, et ta on üks Eesti Looduskaitse Seltsi asutajaliikmeid. Üle-eestilistel seltsi kokkutulekutel osales ta küllaltki tihti. Nii me kohtusime ka tihti. Aga enim on meelde jäänud aasta 1987, mil kokkutulek toimus Väätsal. Nimelt just seal avati mälestuskivi Helvi Tohvelmannile tema sünnitalus. Pärast seda tuli Vaarandi, kes kogu aeg oli olnud Jaan Eilarti vestluspartneriks, meie, saarlaste grupi juurde: „No tere, ka saarlased. Rõõm jälle teid näha. Paistab, et te ei pea teed siia pikaks.“ Reisust Väätsasse läkski jutuks. Ja me kõik rõõmustasime selle üle, et seltsi esimees Joma loomingus ja elusaan Eilart jälle nii huvitva kokkutuleku oli organiseerinud. Hiljem jäin Vaarandiga kahekesi, sest ta tegi ettepaneku lähedal looduses pisut ringi vaadata.
„Mõned on mult küsinud, kas olen rohkem mere- või metsainimene. Ja ma olen vastanud, et minu ellu mahub mõlemat,“ rääkis Vaarandi.
Mulle meenus kohe poetessi luuletus „Inimesed vaatavad merele.“ Aga ka ühest varasemast luuletusest, kuidas mets võib hinge lummata.
„Metsas armastan käia eriti sügisel, kui on seenteaeg. Mul on tunne, et puud mõistavad mind, kui neile pai teen.,“ jätkas Vaarandi.
„Jah, on olemas ka selline armastus,“väitsin.
„Inimest armastada on raskem. Aga ega loodus inimesele kaugeks jää, kui oled juba lapsepõlvest peale
maaeluga harjunud,“ arvas poetess.
„Loodusel on oma fluidum,“ jatkasin meie jutuajamist. Ja korraga tunnetasin, et Väätsa kokkutulekust jääb minusse kohtumine Vaarandiga, et me kõnnime siin kõrvalrajal kahekesi ...Vaarandi valgel. Tema mõttejõust hoovas minusse rahu, mõtlikkust, armastust.
„Teil on selline luuletus nagu „Kurb lauluke“. Aga Te olete oma loomingus ja elus nii vitaalne.“
„Õnn on olnud see, et olen elus kohanud palju häid inimesi, neidki, kes on õpetanud, kuidas lihtsatest asjadest jõudu koguda, rasketel hetkedel neile toetuda,“ rääkis Vaarandi.
„Vahel võrdlen ma Teid Saaremaa Piretiga. Kas olete käinud Saaremaal Piretikivi juures?“
„Kas ma just Suure Tõllu naise mõõtu välja annan, ei tea, aga saarel mu elus on oma kindel koht... Need kadakad, kivid, kajakadki on teistugused kui mandril. Jah, ma tean hästi Piretikivi legendi. Sinna viis mind kunagi Mart Mäger, õpetades mind linde kuulama.“
„Olete kirjutanud,et oleme kartlikud linnud. Kas siis, kui taevas ujub ränki sügispilvi?“
„Ei, elu ei saa mõõta ainult selle järgi. Elu on avaram kui sügisene kõrrepõld või luikede rivi taeva all või Irbeni nukrad lained.“
„Mis annab elule väärtuse?“ muutusin uudishimulikuks.
„Looming. Kui see on suur, aus, loomulik,“ vastas Vaarandi.
„Aga suur ei olda iseenesest, suureks võideldakse ennast,“ möönsin.
„Elu võib olla pühadus ise,“arvas poetess.
Meie väike matk Väätsal lõppes sellega, et Jaan Eilart lihtsalt tuli ja viis Vaarandi endaga kaasa, öeldes: „Täna siin loeb ka Sinu luulet Salme Reek.“
1985. aastal, kaks aastat enne Väätsa kokkutulekut, oli Vaarandist saanud seltsi auliige. Seepärast loetigi mõnikord poetessi luulet seltsi kokkutulekutel. Seda tunnistas nüüd Väätsal Eilart ise, kes poetessi suhtus ülima tähelepanuga, oli südamlikult ja sooja suhtumisega ja nimetas teda Eesti grand old ladyks. Eks temagi kõndis Vaarandi valgel. Eilart teatavasti suhtus paljudesse eesti kultuuriinimestesse suurima taktitundega, meeleliselt.
Et minu ja Vaarandi suhted põhinesid peamiselt Saaremaal ja seltsi kokkutulekutel kohtumisteks, siis tänu sellele, et poetess suhtus noortesse väga mõistvalt ja hindavalt, sealjuures ise mõtlemata, kui palju valgust tema kiirgas inimestele.
Aga just selliste inimeste, nagu oli Vaarandi, kuulumine ELKS-sse täiendas seltsi tähelepanuväärset kõrget mainet.
Enda Naaber