Kokkutulek Põhja-Kõrvemaal
Kaitseväe keskpolügooni kavandamine Põhja-Kõrvemaale oli 2003. aastal ilmselt üks enamräägitud keskkonnateemasid Eestis. Valik pealkirjasid toonasest ajakirjandusest: Lahinguväli Kõrvemaal, Polügoon jätab sajad inimesed maata, Mürsulehter külje all, Kuusalu kardab suurt pauku, Sõjaväemanöövrid ehmatasid elanikke, Külarahvas loeb siiani kokku õppuse Kevadtorm kahju. Jne, jne. Meedia sai üles kloppida järjekordset vastandumist, kusjuures süüdlases polnud kahtlust. Kuusalu vallas mõni aasta varem toimunud rahvaküsitlus andis tulemuseks klassikalise NIMBY: keskpolügooni vajadusele Eestis ütlesid „jah“ ja selle sobivuse kohta Kuusalu valda ütlesid „ei“ täpselt pooled vastanutest. Viiendik vastanutest olid mõlemal juhul vastupidisel arvamusel. Ka ELKS oli koostanud märgukirja, milles oluline rõhuasetus Läti ja Soome polügoonide võimalikul kasutamisel. Kui lihtne on kõik mured naabrite kaela veeretada! Valitsus oli samas keskpolügooni asutamise Põhja-Kõrvemaale otsustanud 2001. aastal, planeerija sai lähtuda otsustatud asukohast.
Kokkutulek uue polügooni alal, Tõnu Reinvaldi rajatavas turismitalus, oli enamikele seltsi liikmetele esmane tutvus loodusmaastikuga, mis ligi nelikümmend aastat oli kuulunud Nõukogude armee Aegviidu polügooni koosseisu ja oli seetõttu peaaegu inimtühi. Kes oli meist varem kuulnud Tõreska külast? Küllap on selline selline nurgatagune asukoht seltsi koosolekute ajaloos eriline – lähim naaber jäi turismitalust soode ja jõgede taha 5 km kaugusele, elektrit tootis generaator, mobiililevi polnud parim, ainuke juurdepääs mööda liivaseid metsateid andis mitmeid eksimise võimalusi. Seltsi liikmed küll ei eelda erilisi mugavusi kokkutuleku paigas, ent seekord tundus lausa, et askeetlikud olud olid vahelduseks isegi põnevad. Tekkis tunne nagu lastel esimesel ööl metsalaagris viibides. Ilma eriliste probleemideta ületasid ka mitmed vanemad seltsi liikmed Valgejõe, selleks vööni vees sumades, et proovida oma sitkust hommikusel matkal Jussi järvedeni. Küllap oli nii arvuka koosoleku võõrustamine ka Tõnule kõvaks kondiprooviks. Ja tema majapidamine on, polügoonile vaatamata, vastu pidanud tänaseni.
Kokkutuleku sisulise poole üheks teljeks, juba peatuspaiga asukoha tõttu, sai keskpolügooni ala tutvustamine ja kaitseväelaste selgituste kuulamine. Pühapäeval olid endise Pala küla keskuses, seltsi bussiekskursiooni teekonnal, üles reastatud haubitsad, laudadel ja murul sai näha kergemat relvastust. Keskpolügooni ülem kapten Kütt andis ülevaate tulevastest laskeväljadest ja harjutuste tõenäolisest sagedusest. See oli otsene ja selge jutt ning tundus, et rahvas ei pidanud pettuma. Mõistsin, et seltsi liikmed ei näe (enam?) polügoonist lähtuvaid ületamatuid keskkonnamuresid. Valdavalt pidi ju selge olema, et ilma kellegi huvisid kahjustamata pole nii suure ettevõtmise elluviimine võimalik, ükskõik millist teistsugust retoorikat ka vahel viljeldakse. Selleks ajaks oli ühiskond jälginud uue polügooni sündi juba 5-6 aastat ning tundus, et polügooni kui sellise vajadus ja asjalike alternatiivide puudumine hakkab inimestele pärale jõudma. Tajusin seda ka seltsi liikmete küsimustes ja hilisemates arvamustes. See tegi heameelt. Seltsi positsioon ühes või teises keskkonnaküsimuses on ikka olnud pigem (teadmisel tuginevalt) konservatiivne ja Kõrvemaa kokkutulek andis oma osa sellise joone hoidmisel.
Andres Tõnisson
Reinvald, Tõnu. Viitna looduse õpperada / Tõnu Reinvald ; Eesti Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeerium, Majanduse Uurimise Laboratoorium. - Tallinn : Eesti Raamat, 1977. - 20 lk. : ill. ; 19 cm.
Kokkutulek uue polügooni alal, Tõnu Reinvaldi rajatavas turismitalus, oli enamikele seltsi liikmetele esmane tutvus loodusmaastikuga, mis ligi nelikümmend aastat oli kuulunud Nõukogude armee Aegviidu polügooni koosseisu ja oli seetõttu peaaegu inimtühi. Kes oli meist varem kuulnud Tõreska külast? Küllap on selline selline nurgatagune asukoht seltsi koosolekute ajaloos eriline – lähim naaber jäi turismitalust soode ja jõgede taha 5 km kaugusele, elektrit tootis generaator, mobiililevi polnud parim, ainuke juurdepääs mööda liivaseid metsateid andis mitmeid eksimise võimalusi. Seltsi liikmed küll ei eelda erilisi mugavusi kokkutuleku paigas, ent seekord tundus lausa, et askeetlikud olud olid vahelduseks isegi põnevad. Tekkis tunne nagu lastel esimesel ööl metsalaagris viibides. Ilma eriliste probleemideta ületasid ka mitmed vanemad seltsi liikmed Valgejõe, selleks vööni vees sumades, et proovida oma sitkust hommikusel matkal Jussi järvedeni. Küllap oli nii arvuka koosoleku võõrustamine ka Tõnule kõvaks kondiprooviks. Ja tema majapidamine on, polügoonile vaatamata, vastu pidanud tänaseni.
Kokkutuleku sisulise poole üheks teljeks, juba peatuspaiga asukoha tõttu, sai keskpolügooni ala tutvustamine ja kaitseväelaste selgituste kuulamine. Pühapäeval olid endise Pala küla keskuses, seltsi bussiekskursiooni teekonnal, üles reastatud haubitsad, laudadel ja murul sai näha kergemat relvastust. Keskpolügooni ülem kapten Kütt andis ülevaate tulevastest laskeväljadest ja harjutuste tõenäolisest sagedusest. See oli otsene ja selge jutt ning tundus, et rahvas ei pidanud pettuma. Mõistsin, et seltsi liikmed ei näe (enam?) polügoonist lähtuvaid ületamatuid keskkonnamuresid. Valdavalt pidi ju selge olema, et ilma kellegi huvisid kahjustamata pole nii suure ettevõtmise elluviimine võimalik, ükskõik millist teistsugust retoorikat ka vahel viljeldakse. Selleks ajaks oli ühiskond jälginud uue polügooni sündi juba 5-6 aastat ning tundus, et polügooni kui sellise vajadus ja asjalike alternatiivide puudumine hakkab inimestele pärale jõudma. Tajusin seda ka seltsi liikmete küsimustes ja hilisemates arvamustes. See tegi heameelt. Seltsi positsioon ühes või teises keskkonnaküsimuses on ikka olnud pigem (teadmisel tuginevalt) konservatiivne ja Kõrvemaa kokkutulek andis oma osa sellise joone hoidmisel.
Andres Tõnisson
Reinvald, Tõnu. Viitna looduse õpperada / Tõnu Reinvald ; Eesti Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeerium, Majanduse Uurimise Laboratoorium. - Tallinn : Eesti Raamat, 1977. - 20 lk. : ill. ; 19 cm.
Lühiülevaade Jaan Eilarti tehtust
Juhan TELGMAA, Eesti Looduskaitse Seltsi esimees
Jaan Eilart (24.06.1933 – 18.05.2006) on sõjajärgse looduskaitse esimene professionaalselt selles valdkonnas toiminu, kes pidi ainuisikuliselt kooskõlastama enne riikliku looduskaitse teket ka sellealaseid riiklikke kavasid (maaparandus, elektriliinide paiknemine maastikul, teedeehitus, ka Vapramäe nõlvale tööstuslinnaku rajamise eitus jne.). Eriline teene on sellest ajajärgust Eesti NSV kaitsealade vajalikkuse põhjendamine NSVL Ministrite Nõukogus, mil näiteks Läti kaotas kõik, Leedu viiest neli kaitseala, Eestis säilisid ainsana kõik kaitsealad. 1969. a. juhtis Jaan Eilart NSVL esimese rahvuspargi (Lahemaa) asutamist ning seejärel oli oma õpilaste saatjana ning uurimistööde juhendajana Komi, Armeenia, ja Tadziki rahvusparkide organiseerijaid.
Jaan Eilart oli alates 1957. aastast NSVL-s esimene looduskaitse õppeaine kõrgkooli sisseviija ning õppejõud. Tema asutatud (1958) Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering on tunnistatud (London, 1967) vanimaks sellesuunaliseks maailmas. Siin on täiendõpet saanud nüüdseks 4000 huvilist erinevaist teaduskonnist. Jaan Eilart oli ringi teaduslik kuraator 42 aastat.
Jaan Eilart oli Eesti Looduskaitse Seltsi asutamiskomitee esimees, tegevesimees, esimees ja auesimees. Tema laialdaste kutuuuriseoste tõttu kuulus asutajate hulka kõikide kultuurialade väljapistvaid inimesi (Fr. Tuglas, G. Reindorff, M. Laarman, Linda Rummo, A. Lauter, V. Panso, D. Vaarandi, V Tormis jpt.), kes aitasid muuta Seltsi mitmeks aastakümneks keskseks eestimeelseks 23 000 liikmega ühinguks. Aegade vältel on Jaan Eilart loonud Seltsi juurde suure väärtusega eestikesksed kunstikogu ja raamatukogu. Vabariigi kultuuriülikoolide süsteemis loodi Seltsi eestvõttel 56 looduskaitse rahvaülikooli, kus Jaan Eilart oli nõukogu esimeheks.
Teadupärast oli rahva keskkonnateadlikkusel eriline roll Eesti taasiseseisvumisel.
Jaan Eilart on osalenud kuuel Ülemaailmse Looduskaitse Liidu (IUCN) pea-assambleel, oli selle maailmaorganisatsiooni kahe rahvusvahelise sümpoosioni korraldaja Eestis. Siit tulenesid ka ÜRO tunnustuse saanud Tallinna Deklaratsioon (looduse ja kultuuri ühtsus, mille teooriaks võeti Jaan Eilarti raamat "Man, ecosystems and culture") ning Rahvusvaheline Maastikukultuuri medal (viimane Rootsi kuningale Carl XVI Gustavile). Aastal 1978 valiti Jaan Eilart IUCN Ida-Euroopa Komitee presidendiks. See oli esimene rahvusvaheline organisatsioon, mille peakorter toodi Eestisse. Jaan Eilarti teeneks on Eesti üldtuntus maailmas looduskaitse valdkonnas.
Jaan Eilart on olnud tihedais tööseoseis kõigi loomeliitudega: kuus aastat kultuuriloo lektor Kooriühingu Vigala seminaridel, Teatriühingu, Kirjanike Liidu, Kunstnike Liidu kultuurilooliste õppesõitude pikaajaline juhendaja, Lavakunstikateedri maastikulkäimiste juhendaja I lennust saati. Ta on olnud kuue filmi stsenarist või konsultant, viie Balti graafikatrennaali eriauhinna zürii juhtija, korraldanud hulgaliselt kunstinäitusi jms. On algatanud ja ellu viinud ca 300 kultuuri-mälestistähise loomise ning paigaldamise.
Jaan Eilart on olnud Teaduste Akadeemia Kodu-uurimise Komisjoni asutamisest (1958) selle valdkonna üks liidreid.
Jaan Eilart on avaldanud (ka kaasautoritega) üle 20 raamatu, toimetanud ca 50 trükist, avaldanud ca 1500 artiklit (neist 300 teaduslikku).
Jaan Eilart on mitme välis- ja kodumaise organisatsiooni auliige, Pardubice linna (http://www.mmp.cz ) aukodanik. Eesti Vabariigile osutatud teenete eest on teda autasustatud III klassi Valgetähe ordeniga.
Esitatu biograafiad on leitavad ENE-s, EE-s, TÜ leksikonis, "Eesti kirjarahva leksikonis", Põllumajanduse entsüklopeedias, "Who is Who" New Yorki ja Oxfordi ülemaailmsetes väljaannetes jm.
Jaan Eilart (24.06.1933 – 18.05.2006) on sõjajärgse looduskaitse esimene professionaalselt selles valdkonnas toiminu, kes pidi ainuisikuliselt kooskõlastama enne riikliku looduskaitse teket ka sellealaseid riiklikke kavasid (maaparandus, elektriliinide paiknemine maastikul, teedeehitus, ka Vapramäe nõlvale tööstuslinnaku rajamise eitus jne.). Eriline teene on sellest ajajärgust Eesti NSV kaitsealade vajalikkuse põhjendamine NSVL Ministrite Nõukogus, mil näiteks Läti kaotas kõik, Leedu viiest neli kaitseala, Eestis säilisid ainsana kõik kaitsealad. 1969. a. juhtis Jaan Eilart NSVL esimese rahvuspargi (Lahemaa) asutamist ning seejärel oli oma õpilaste saatjana ning uurimistööde juhendajana Komi, Armeenia, ja Tadziki rahvusparkide organiseerijaid.
Jaan Eilart oli alates 1957. aastast NSVL-s esimene looduskaitse õppeaine kõrgkooli sisseviija ning õppejõud. Tema asutatud (1958) Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering on tunnistatud (London, 1967) vanimaks sellesuunaliseks maailmas. Siin on täiendõpet saanud nüüdseks 4000 huvilist erinevaist teaduskonnist. Jaan Eilart oli ringi teaduslik kuraator 42 aastat.
Jaan Eilart oli Eesti Looduskaitse Seltsi asutamiskomitee esimees, tegevesimees, esimees ja auesimees. Tema laialdaste kutuuuriseoste tõttu kuulus asutajate hulka kõikide kultuurialade väljapistvaid inimesi (Fr. Tuglas, G. Reindorff, M. Laarman, Linda Rummo, A. Lauter, V. Panso, D. Vaarandi, V Tormis jpt.), kes aitasid muuta Seltsi mitmeks aastakümneks keskseks eestimeelseks 23 000 liikmega ühinguks. Aegade vältel on Jaan Eilart loonud Seltsi juurde suure väärtusega eestikesksed kunstikogu ja raamatukogu. Vabariigi kultuuriülikoolide süsteemis loodi Seltsi eestvõttel 56 looduskaitse rahvaülikooli, kus Jaan Eilart oli nõukogu esimeheks.
Teadupärast oli rahva keskkonnateadlikkusel eriline roll Eesti taasiseseisvumisel.
Jaan Eilart on osalenud kuuel Ülemaailmse Looduskaitse Liidu (IUCN) pea-assambleel, oli selle maailmaorganisatsiooni kahe rahvusvahelise sümpoosioni korraldaja Eestis. Siit tulenesid ka ÜRO tunnustuse saanud Tallinna Deklaratsioon (looduse ja kultuuri ühtsus, mille teooriaks võeti Jaan Eilarti raamat "Man, ecosystems and culture") ning Rahvusvaheline Maastikukultuuri medal (viimane Rootsi kuningale Carl XVI Gustavile). Aastal 1978 valiti Jaan Eilart IUCN Ida-Euroopa Komitee presidendiks. See oli esimene rahvusvaheline organisatsioon, mille peakorter toodi Eestisse. Jaan Eilarti teeneks on Eesti üldtuntus maailmas looduskaitse valdkonnas.
Jaan Eilart on olnud tihedais tööseoseis kõigi loomeliitudega: kuus aastat kultuuriloo lektor Kooriühingu Vigala seminaridel, Teatriühingu, Kirjanike Liidu, Kunstnike Liidu kultuurilooliste õppesõitude pikaajaline juhendaja, Lavakunstikateedri maastikulkäimiste juhendaja I lennust saati. Ta on olnud kuue filmi stsenarist või konsultant, viie Balti graafikatrennaali eriauhinna zürii juhtija, korraldanud hulgaliselt kunstinäitusi jms. On algatanud ja ellu viinud ca 300 kultuuri-mälestistähise loomise ning paigaldamise.
Jaan Eilart on olnud Teaduste Akadeemia Kodu-uurimise Komisjoni asutamisest (1958) selle valdkonna üks liidreid.
Jaan Eilart on avaldanud (ka kaasautoritega) üle 20 raamatu, toimetanud ca 50 trükist, avaldanud ca 1500 artiklit (neist 300 teaduslikku).
Jaan Eilart on mitme välis- ja kodumaise organisatsiooni auliige, Pardubice linna (http://www.mmp.cz ) aukodanik. Eesti Vabariigile osutatud teenete eest on teda autasustatud III klassi Valgetähe ordeniga.
Esitatu biograafiad on leitavad ENE-s, EE-s, TÜ leksikonis, "Eesti kirjarahva leksikonis", Põllumajanduse entsüklopeedias, "Who is Who" New Yorki ja Oxfordi ülemaailmsetes väljaannetes jm.
Eesti Euroopa Liidus
Lennart Meri kirjutas 2003 aasta oktoobris : „Euroopa Liidu toimimise eelduseks on jaatus. JAH erinevusele, mis on JAH tugevusele. N Liidus oli see mäletatavasti täpselt vastupidi. Eesti enesekehtestamise strateegia aluseks peab olema JAH. Mitte passiivne, vaid aktiivne ja nõudlik JAH-sõna. Eesti peab täpselt teadma, mida ta hakkab Euroopa Liidus tegema. Euroopa Liidus olemine on pidev otsustamine ja valikute tegemine siin, Tallinnas. Ning oma otsuste ja valikute argumenteeritud põhjendamine Brüsselis.“
Looduskaitse Selts on Euroopa Keskkonna Büroo (EEB, www.eeb.org ) liige, kuhu kuulub 143 keskk.org.-ni 31 maalt. EEB tegeleb loodus- ja keskkonnakaitset puudutavate seadustega, kokku on 12 töögruppi. Viimastel aastatel on töögrupi teemaks olnud REACH ja selle teadvustamine avalikkusele, mille käigus onkorraldatud kampaaniaid – üks suurimaid oli enne valmisi, kus Euroopa parlamendi kanditaatidele saadeti Pledge, et nad sellele alla kirjutaksid ja seega nõustuks kolme peamise punktiga REACH-is. Enne valimisi kirjutas alla 613 kandidaati, neist valiti parlamenti 225. Kampaania jätkub interneti teel, kus kõik saavad saata parlamendi liikemetele kirja, et neil on veel võimalus nõustuda pledge´iga. Kampaania eesmärgiks on avaldada võimalikult palju survet parlamendi liikmetele, et nad hääletaksid REACH poolt, kui toimub seaduse esimene lugemine parlamendis.
Täpsemat infot leiab aadrssil www.chemicalreaction.org; avaldatud pressiteateid, trükiseid - www.eeb.org/publication/general.htm
Euroopa Keskkonnabüroo (EEB- European Environmental Bureau) organisatsioonil oli oluline osa Eesti toetamisel Euroopa Liitu astumisel.
EEB on seadnud eesmärgiks suurendada ühiskondlike organisatsioonide teadmisi Euroopa keskkonnakaitseseadustest. Samuti püütakse suurendada valmisolekut vajadusel pöörduda halduskohtusse ja vaidlustada era- või ametiisikute väärtegusid, tegematajätmisi või keskkonnavaenulikke dokumente. Suuremate rahvusvaheliste probleemide puhul peaksid valitsusvälised organisatsioonid (VVO) suutma pöörduda ka Euroopa Kohtusse.
Lisa:http://www.vm.ee/euro/
Looduskaitse Selts on Euroopa Keskkonna Büroo (EEB, www.eeb.org ) liige, kuhu kuulub 143 keskk.org.-ni 31 maalt. EEB tegeleb loodus- ja keskkonnakaitset puudutavate seadustega, kokku on 12 töögruppi. Viimastel aastatel on töögrupi teemaks olnud REACH ja selle teadvustamine avalikkusele, mille käigus onkorraldatud kampaaniaid – üks suurimaid oli enne valmisi, kus Euroopa parlamendi kanditaatidele saadeti Pledge, et nad sellele alla kirjutaksid ja seega nõustuks kolme peamise punktiga REACH-is. Enne valimisi kirjutas alla 613 kandidaati, neist valiti parlamenti 225. Kampaania jätkub interneti teel, kus kõik saavad saata parlamendi liikemetele kirja, et neil on veel võimalus nõustuda pledge´iga. Kampaania eesmärgiks on avaldada võimalikult palju survet parlamendi liikmetele, et nad hääletaksid REACH poolt, kui toimub seaduse esimene lugemine parlamendis.
Täpsemat infot leiab aadrssil www.chemicalreaction.org; avaldatud pressiteateid, trükiseid - www.eeb.org/publication/general.htm
Euroopa Keskkonnabüroo (EEB- European Environmental Bureau) organisatsioonil oli oluline osa Eesti toetamisel Euroopa Liitu astumisel.
EEB on seadnud eesmärgiks suurendada ühiskondlike organisatsioonide teadmisi Euroopa keskkonnakaitseseadustest. Samuti püütakse suurendada valmisolekut vajadusel pöörduda halduskohtusse ja vaidlustada era- või ametiisikute väärtegusid, tegematajätmisi või keskkonnavaenulikke dokumente. Suuremate rahvusvaheliste probleemide puhul peaksid valitsusvälised organisatsioonid (VVO) suutma pöörduda ka Euroopa Kohtusse.
Lisa:http://www.vm.ee/euro/