Kilde Eesti Looduskaitseseltsi kokkutulekutelt
Esimest korda sattusin ELKS- i suvisele kokkutulekule millalgi möödunud aastasaja lõpus, kui üks mu hea tuttav mind seltsiga liituma kutsus. Olen ikka arvanud, et ilma puhta looduseta pole elul mingit mõtet ja tasapisi omal käel selle heaks vabatahtlikku tööd teinud, mis peamiselt seisneb metsast ja teeäärtest prügi koristamises ka väljaspool Teeme Ära kampaaniat. Veel olen jõudumööda kodukanti võsast ja karuputkest puhastanud ja päris palju metsa istutanud. Aga parim puhkus mu meelest on ikka looduses matkamine ja telgis ööbimine.
Siinkandis tegutseb ELKS Kitzbergi- nimeline osakond. Meie eestvedaja on Rein Mägi. Koos on tehtud palju pikemaid või lühemaid matku ja reise ja nähtud tähelepanuväärseid kultuuri- ning loodusmälestisi, aga ka peetud mitmeid korrastustalguid lähikonna looduse heaks. Igasuvistele kokkutulekutele on alati sõitmas terve bussitäis rahvast. Kui mind kutsuti kaasa sõitma Läänemaal, Lihula kandis toimuval kokkutulekule, olin muidugi väga rõõmus, sest mu 10- aastasel lapsel oli parasjagu koolivaheaeg, mis vajas huvitavat sisustamist ja sedasama vajasid ka tema mitmed sõbrad. Olime siis veel täitsa algajad matkasellid ja nii pidime telgid- magamiskotid küla pealt kokku laenama. Muidu on kokkutulekutel alati võimalik ööbida ka kuskil kooli- või kultuurimajas, et oleks kindel katus pea kohal, aga seda võimalust me küll ei kaalunud.
Sellest Läänemaa kokkutulekust mäletame siiani, et oli metsikult kuiv aeg ja kogu maa kõrbes, aga Lihula kanti oli põud veel kuidagi eriti pikalt vaevanud. Meie kokkutuleku avamise ajaks saabus kohale küll väike vihm ja kohalikud juba rõõmustasid, et suure hulga looduskaitsjate kohaletulekust on ka midagi kasu, aga kui kokkutulek sai avatud ja kohaliku muinaslinnuse varemetega tutvutud, siis liikusime edasi ja ilm läks jälle kuivaks. Teismeliste kambale avaldas muljet kiviheitemasin ja reisijuhi jutt aegadest, kui selliseid masinaid sihipäraselt ehitati ning kasutati. Käisime tookord veel teisteski muistsetes paikades, nägime muinaskalmeid ja palju maarjakaski. Ööbisime ühel kõrgel lagendikul, terve öö puhus väga tugev ja väga kuiv tuul. Olime ennast neljakesi kaheinimesetelki toppinud, uinuda polnud just lihtne, kuna kogu aeg kõik lukud ja nöörid lõgisesid ning undasid. Toetasin selja vastu tuult nagu vastu seina ja jäin lõpuks magama. Hommikul pesime ennast tsisterni juures meie jaoks kohaleveetud veega, jõime sedasama vett, hea puhas vesi oli, sõime viimased võileivad ära ja rändasime veel linnuseid ja kalmeid pidi, mida sealkandis leidub mitmeid ning pidasime meeles hoiatust mitte kiviaia otsa ronida, kuna seal leidus rästikuid.
Kodus hakkasid lapsed kohe hoolega järgmist aastat ootama, et siis saab jälle looduskaitsjatega ringi sõita ja vahepeal ehitasid koduküla taha mitu väikest linnust, aga kiviheitemasina jätsid tegemata, sest nad olid kõik tüdrukud ja ei tahtnud suurt sõda pidada.
Järgmisel aastal toimus laager Soomaal. Mäletan, et sõitsime sinna Abjast otse läbi Uue- Kariste väikese bussiga, mille tagaaknal oli umbes niisugune silt et sõidan nii kiiresti, kui saan, ärge pange pahaks. Paar korda eksisime sellel otseteel ära. Sealkandis on väga palju väikesi küladevahelisi kruusateid. Mõne peal ei olnud enam kruusa ka, ainult rohu sisse sõidetud rööpad.
Laager oli seekord külastuskeskuse kõrval heinamaal. Käisime läbi kõik matkarajad ja tahtsime ka kanuuga sõitma minna. Sinna pääsemiseks pidi pikas järjekorras ootama. Meie seltskonna teejuht nägi kuidagi tuttav välja. Ronisime kanuusse. Teeleminek ja õige nõksu kättesaamine võttis natuke aega ja kui olime lõpuks edukalt jõe peale saanud, selgus, et olen suure sahmerdamise käigus unustanud endale päästevesti selga panna. Pidime tagasi pöörduma, aga seal ootasid järjekorras juba järgmised sõita soovijad. Tuttava näoga mees askeldas mitme kanuuga korraga. Mõni aeg hiljem, kodus, juhtus kätte vana ajaleht kurikuulsa Asso Kommeri pildiga. Siis tuli meelde küll, et ah jah.
Aga samal õhtul Soomaal oli väljas Hendrik Relve loodusfotode näitus ja ta ise oli ka kohal ning rääkis ilusti pikalt, nagu ta ikka räägib ja sookured laulsid metsa taga kogu aeg ja päike läks looja ja tekitas udu sisse muinasjutulisi pilte. Hommikul sõitsime läbi Tipu koolimaja juurest, kus oli kunagi õppinud mitukümmend last korraga.Nüüd ei ela sealkandis kümmetki inimest. Mõni kilomeeter edasi näidati tee ääres kuuske, mille tüve najal karu küüsi käib teritamas.
Hilisemate aastate mälestused kipuvad juba üksteisega segi minema. Mingil ajal hakkas mu oma laps eelistama Viljandi folkfestivali, millega kokkutuleku aeg paraku alati kokku langeb. Õnneks algab folk ikka neljapäeviti ja mina jõuan enamasti mõlemast üritusest osa saada. Ähijärve ääres oli tüdruk küll koos sõbrannadega kohal ja meie juures vahepeal kodu leidnud spanjel Muhv ka. Igal aastal on laagris mõni koer olnud ja enamasti ikka mitu. Uljaste järve juures laagerdasime niimoodi, et selleks ajaks olin küll soetanud korraliku matkavarustuse, aga mingil moel õnnestus magamiskott koju jätta ja pidin soojasaamiseks sellesama Muhvi kaenlasse võtma. Muhv oli eluaeg väga vaikse loomuga koer, aga mõnikord harva ta nägi või kuulis kedagi, keda teised ei näinud ja siis ta haukus põhjalikult tükk aega. Seal laagris võttis ta ka pikalt sõna ja kuigi ma üritasin teda kuidagi vait meelitada, pidasid naabrid seda meie omavaheliseks pikaleveninud vestluseks. Põhimõtteliselt võis Muhvil sellest matkapäevast ka muljete üleküllus olla, sest olime hommikupoole käinud Kiviõlis tuhamäe otsas ja näinud imelikku järve, kuhu koera ujuma ei lastud, kuigi ta väga tahtis, aga vesi ei olnud päris vesi, vaid mingi ebameeldiv õline ollus. Mäest alla jõudes oli Muhvi helebeež karv muutunud tumehalliks, nii, et hiljem tuli ikkagi ujuma minna.
Mõned lapsed on mul alati kaasas olnud ja mitte ainult matkaradu pidi lipanud vaid kenasti ka loenguid ja kohalike taidlejate kontserte kuulanud. Räpinas oli kokkutulek aastal 2005, seda mäletan väga hästi, sest olin just sel aastal otsustanud sügisest aianduskooli kaugõppekursusele astuda ja kasutasin võimalust selle suurepärase linnakesega tutvuda. Sama päeva õhtul andis meile täispika etenduse Mooste külateater, kes mängis Švartsi Tuhkatriinut. Peale etendust algas äike ja hirmus paduvihm ja seekord olin õnnelikk katusealuse ööbimise võimaluse üle tuletõrjemajas. Olin oma telgi välja laenanud, aga lapsed, kes teises telgis magasid, ärkasid hommikul enamvähem läbiligunenutena.
Viimastele kokkutulekutele ma enam lapsi ligi vedanud pole. Täiskasvanuks said, mõni on välismaale sõitnud, mõnel muidu muud tegemised. Mul on oma isiklikus suures telgis nüüd palju ruumi. Valin laagriplatsil välja mõne meeldiva puu ja erastan ta selleks õhtuks ära. Istun loengutel, söön ühiskatlast kuuma suppi, näen palju tuttavaid nägusid, keda ma tegelikult ei tunnegi, aga juba ammu puhume juttu ka nendega, keda nimepidi ei tea. Omad inimesed. Paljud neist käisid samuti kunagi koos lastega, nüüd, vaatan, juba lapselapsed on tekkinud. Mõned alalised osavõtjad on päris vanad juba. Tundub, et see laager on nendele suve suursündmus ja meeldetuletus noorusaja matkadest. Rahvast tuleb ikka kokku igast Eestimaa nurgast, aga üldiselt on meid natuke vähemaks jäänud. Aga neile lapselastele, keda kaasa võetakse, tundub telkimine ja lõkkeõhtud ikka põnev olevat. Loodame, et see traditsioon kestab veel kaua.
Järelmärkus- mu laps hakkas peale kooli millegipärast tundma huvi loodusvarade ja keskkonnakaitse vastu, lõpetas ülikooli geoökoloogia erialal ja töötab nüüd keskkonnaametis...
Siinkandis tegutseb ELKS Kitzbergi- nimeline osakond. Meie eestvedaja on Rein Mägi. Koos on tehtud palju pikemaid või lühemaid matku ja reise ja nähtud tähelepanuväärseid kultuuri- ning loodusmälestisi, aga ka peetud mitmeid korrastustalguid lähikonna looduse heaks. Igasuvistele kokkutulekutele on alati sõitmas terve bussitäis rahvast. Kui mind kutsuti kaasa sõitma Läänemaal, Lihula kandis toimuval kokkutulekule, olin muidugi väga rõõmus, sest mu 10- aastasel lapsel oli parasjagu koolivaheaeg, mis vajas huvitavat sisustamist ja sedasama vajasid ka tema mitmed sõbrad. Olime siis veel täitsa algajad matkasellid ja nii pidime telgid- magamiskotid küla pealt kokku laenama. Muidu on kokkutulekutel alati võimalik ööbida ka kuskil kooli- või kultuurimajas, et oleks kindel katus pea kohal, aga seda võimalust me küll ei kaalunud.
Sellest Läänemaa kokkutulekust mäletame siiani, et oli metsikult kuiv aeg ja kogu maa kõrbes, aga Lihula kanti oli põud veel kuidagi eriti pikalt vaevanud. Meie kokkutuleku avamise ajaks saabus kohale küll väike vihm ja kohalikud juba rõõmustasid, et suure hulga looduskaitsjate kohaletulekust on ka midagi kasu, aga kui kokkutulek sai avatud ja kohaliku muinaslinnuse varemetega tutvutud, siis liikusime edasi ja ilm läks jälle kuivaks. Teismeliste kambale avaldas muljet kiviheitemasin ja reisijuhi jutt aegadest, kui selliseid masinaid sihipäraselt ehitati ning kasutati. Käisime tookord veel teisteski muistsetes paikades, nägime muinaskalmeid ja palju maarjakaski. Ööbisime ühel kõrgel lagendikul, terve öö puhus väga tugev ja väga kuiv tuul. Olime ennast neljakesi kaheinimesetelki toppinud, uinuda polnud just lihtne, kuna kogu aeg kõik lukud ja nöörid lõgisesid ning undasid. Toetasin selja vastu tuult nagu vastu seina ja jäin lõpuks magama. Hommikul pesime ennast tsisterni juures meie jaoks kohaleveetud veega, jõime sedasama vett, hea puhas vesi oli, sõime viimased võileivad ära ja rändasime veel linnuseid ja kalmeid pidi, mida sealkandis leidub mitmeid ning pidasime meeles hoiatust mitte kiviaia otsa ronida, kuna seal leidus rästikuid.
Kodus hakkasid lapsed kohe hoolega järgmist aastat ootama, et siis saab jälle looduskaitsjatega ringi sõita ja vahepeal ehitasid koduküla taha mitu väikest linnust, aga kiviheitemasina jätsid tegemata, sest nad olid kõik tüdrukud ja ei tahtnud suurt sõda pidada.
Järgmisel aastal toimus laager Soomaal. Mäletan, et sõitsime sinna Abjast otse läbi Uue- Kariste väikese bussiga, mille tagaaknal oli umbes niisugune silt et sõidan nii kiiresti, kui saan, ärge pange pahaks. Paar korda eksisime sellel otseteel ära. Sealkandis on väga palju väikesi küladevahelisi kruusateid. Mõne peal ei olnud enam kruusa ka, ainult rohu sisse sõidetud rööpad.
Laager oli seekord külastuskeskuse kõrval heinamaal. Käisime läbi kõik matkarajad ja tahtsime ka kanuuga sõitma minna. Sinna pääsemiseks pidi pikas järjekorras ootama. Meie seltskonna teejuht nägi kuidagi tuttav välja. Ronisime kanuusse. Teeleminek ja õige nõksu kättesaamine võttis natuke aega ja kui olime lõpuks edukalt jõe peale saanud, selgus, et olen suure sahmerdamise käigus unustanud endale päästevesti selga panna. Pidime tagasi pöörduma, aga seal ootasid järjekorras juba järgmised sõita soovijad. Tuttava näoga mees askeldas mitme kanuuga korraga. Mõni aeg hiljem, kodus, juhtus kätte vana ajaleht kurikuulsa Asso Kommeri pildiga. Siis tuli meelde küll, et ah jah.
Aga samal õhtul Soomaal oli väljas Hendrik Relve loodusfotode näitus ja ta ise oli ka kohal ning rääkis ilusti pikalt, nagu ta ikka räägib ja sookured laulsid metsa taga kogu aeg ja päike läks looja ja tekitas udu sisse muinasjutulisi pilte. Hommikul sõitsime läbi Tipu koolimaja juurest, kus oli kunagi õppinud mitukümmend last korraga.Nüüd ei ela sealkandis kümmetki inimest. Mõni kilomeeter edasi näidati tee ääres kuuske, mille tüve najal karu küüsi käib teritamas.
Hilisemate aastate mälestused kipuvad juba üksteisega segi minema. Mingil ajal hakkas mu oma laps eelistama Viljandi folkfestivali, millega kokkutuleku aeg paraku alati kokku langeb. Õnneks algab folk ikka neljapäeviti ja mina jõuan enamasti mõlemast üritusest osa saada. Ähijärve ääres oli tüdruk küll koos sõbrannadega kohal ja meie juures vahepeal kodu leidnud spanjel Muhv ka. Igal aastal on laagris mõni koer olnud ja enamasti ikka mitu. Uljaste järve juures laagerdasime niimoodi, et selleks ajaks olin küll soetanud korraliku matkavarustuse, aga mingil moel õnnestus magamiskott koju jätta ja pidin soojasaamiseks sellesama Muhvi kaenlasse võtma. Muhv oli eluaeg väga vaikse loomuga koer, aga mõnikord harva ta nägi või kuulis kedagi, keda teised ei näinud ja siis ta haukus põhjalikult tükk aega. Seal laagris võttis ta ka pikalt sõna ja kuigi ma üritasin teda kuidagi vait meelitada, pidasid naabrid seda meie omavaheliseks pikaleveninud vestluseks. Põhimõtteliselt võis Muhvil sellest matkapäevast ka muljete üleküllus olla, sest olime hommikupoole käinud Kiviõlis tuhamäe otsas ja näinud imelikku järve, kuhu koera ujuma ei lastud, kuigi ta väga tahtis, aga vesi ei olnud päris vesi, vaid mingi ebameeldiv õline ollus. Mäest alla jõudes oli Muhvi helebeež karv muutunud tumehalliks, nii, et hiljem tuli ikkagi ujuma minna.
Mõned lapsed on mul alati kaasas olnud ja mitte ainult matkaradu pidi lipanud vaid kenasti ka loenguid ja kohalike taidlejate kontserte kuulanud. Räpinas oli kokkutulek aastal 2005, seda mäletan väga hästi, sest olin just sel aastal otsustanud sügisest aianduskooli kaugõppekursusele astuda ja kasutasin võimalust selle suurepärase linnakesega tutvuda. Sama päeva õhtul andis meile täispika etenduse Mooste külateater, kes mängis Švartsi Tuhkatriinut. Peale etendust algas äike ja hirmus paduvihm ja seekord olin õnnelikk katusealuse ööbimise võimaluse üle tuletõrjemajas. Olin oma telgi välja laenanud, aga lapsed, kes teises telgis magasid, ärkasid hommikul enamvähem läbiligunenutena.
Viimastele kokkutulekutele ma enam lapsi ligi vedanud pole. Täiskasvanuks said, mõni on välismaale sõitnud, mõnel muidu muud tegemised. Mul on oma isiklikus suures telgis nüüd palju ruumi. Valin laagriplatsil välja mõne meeldiva puu ja erastan ta selleks õhtuks ära. Istun loengutel, söön ühiskatlast kuuma suppi, näen palju tuttavaid nägusid, keda ma tegelikult ei tunnegi, aga juba ammu puhume juttu ka nendega, keda nimepidi ei tea. Omad inimesed. Paljud neist käisid samuti kunagi koos lastega, nüüd, vaatan, juba lapselapsed on tekkinud. Mõned alalised osavõtjad on päris vanad juba. Tundub, et see laager on nendele suve suursündmus ja meeldetuletus noorusaja matkadest. Rahvast tuleb ikka kokku igast Eestimaa nurgast, aga üldiselt on meid natuke vähemaks jäänud. Aga neile lapselastele, keda kaasa võetakse, tundub telkimine ja lõkkeõhtud ikka põnev olevat. Loodame, et see traditsioon kestab veel kaua.
Järelmärkus- mu laps hakkas peale kooli millegipärast tundma huvi loodusvarade ja keskkonnakaitse vastu, lõpetas ülikooli geoökoloogia erialal ja töötab nüüd keskkonnaametis...