Ülevaade Looduskaitse Seltsi Viljandi osakonna kodulooduse uurimise sektsiooni tegevusest
Kodulooduse uurimise sektsiooni nimekirjas oli aasta algul 106 nime, nüüdseks on see arv kahanenud 98 peale. Uusi liikmeid on küll juurde tulnud, kuid rohkem on olnud äraminejaid. Surm on meilt tänavu röövinud viis kaasliiget: August Järvekülg, Rosalie Luhaäär, Jaak Norden, Jaan Taar ja Hilda Veber. Sektsiooni nimekirjast on tulnud kustutada ka mõned liikmed, kes pikka aega sektsiooni tööst osa pole võtnud ja teatasid, et nad seda ka edaspidi teha ei soovi.
Sektsiooni eelmisel üldkoosolekul valitud 7-liikmeline juhatus jaotas ametid järgmiselt: Esimees Hardu Toomet; asetäitjad Juhan Parts ja Martin Saar; sekretär Frieda Mannermaa. Juhatus oma töös on juhindunud sektsiooni üldkoosoleku poolt vastuvõetud tööplaanist. Tööplaani täitmisestMeie sektsiooni tegevuse eesmärk on väga selgesõnaliselt kätketud tema nimesse. Seepärast on loomulik, et aastast aastasse kordub tema tööplaanis esikohal nõue jätkata kodulooduse- ja kodukoha aja- ja kultuuriloo uurimist ning tõmmata sellele tööle kaasa võimalikult kõiki sektsiooni liikmeid. Kahjuks pole selle eesmärgi korduva ülesseadmisega kaasnenud vajalik edu. Möödunud aasta tegevuse aruandes märgiti, et sektsiooni liikmeskonnast üks kümnendik ei võtnud aasta jooksul ühestki sektsiooni üritusest osa. Praegu me seda enam öelda ei saa. Keda asi ei huvitanud on ära läinud. Need, kes on jäänud, on – kes rohkem, kes vähem – sektsiooni ettevõtmistes osalenud. Kuid see ei eelda veel, et samavõrd oleks tõusnud uurimistegevuse osakaal. Mõningat nihet aktiivsuse tõusu poole võib siiski konstateerida. Selle üheks tunnuseks on sektsiooni liikmete poolt esitatud loengute ja ettekannete arvu mõningane tõus võrreldes eelmiste aastatega. Kui 1973. aastal sektsiooni üritustel esines 2 liiget 4 ettekandega, mis moodustas ainult 16 % ettekannete üldarvust, siis 1974. aastal olid vastavad arvud 7, 10 ja 42 ning 1975 aastal juba 14, 27 ja 56. Seega mitmekordne tõus. Sektsiooni liikmete poolt publitseeritud artiklite arv on jäänud eelmiste aastate tasemele. Tänavu oli neid veerandsada. Kui eelpool märgitud 14 esinejale lisada need sektsiooni liikmed, kes uurimistööga tegelevad, kuid tänavu sõna ei võtnud – neid võib olla kümne ringis – siis saame arvu 24, mis moodustab kõigest veerandi meie sektsiooni liikmete üldarvust. Seda on vähe! Huvi kodukoha looduse, tema mineviku ja oleviku vastu võib väljenduda kahesuguselt. See võib olla aktiivne, loov, andmeid ja materjale koguv ja süstematiseeriv uurimistöö. Võib aga võtta ka passiivse hoiaku, mis seisneb selles, et huvi piirdub ainult aktiivsete uurijate tegevuse tulemuste ärakuulamisega, nagu see meil, paraku, praegu veel iseloomulik on. Mõlemad huvisuunad küll rikastavad asjaosalisi: esimene üldsust, teine ainult üksikisikut. Põhjendusi toomata peaks olema selge, et väärtuslikum on esimene. Seepärast peame püüdlema selle poole, et järjest arvukamaks muutuks meie uurijate arv. Kuidas võiks üks ehk teine sektsiooni liikmeid lülitada uurimistöösse? On selge, et selle juures tulevad arvesse isiku võimed, teadmised, oskused. Ja ka iga. Võib-olla ei ole maalt päritolev, kodukohauurijail küllaldasi geograafilisi, geoloogilisi, botaanilisi jne. teadmisi esitlemaks teaduslikult oma kodukoha maastiku või loodust. Kuid igaüks on võimeline koguma ja kirja panema kodukoha ümbruse (valla, küla, kasvõi talu piirides) kohanimesid: kuidas nimetati või nimetatakse ühte või teist kivi, puud või puistut, oja, allikat, lohku, kinku jne. Samuti on koduuurimise seisukohalt väärtuslikud kõik tähelepanekud kodukoha taimestikus, loomastikus, allikate või teiste veesoonte tekkimises või kadumises, põhjavee taseme kõikumises. Põline linnakodanik võib jälle meenutada muudatusi linna tänavatevõrgus ja hoonestuses, ühiskondlike hoonete, haljasalade ja puiesteede asetuses, koosseisus ja välimuses, koguda nende fotosid ja panna kirja kaaskondlaste mälestusi neis asjus. Kodulooduse uurimisega on tihedalt seotud koduümbruse ajaloo uurimine: teated ja mälestused vanade kooli- ja seltsimajade, matusepaikade, sõja- ja revolutsioonisündmuste ning endiste ja praeguste esiletõusvate tegelaste sünni- ja elupaikade kohta. Kes aga ei tunne otsest kutsumust iseseisvaks uurimistööks, see saab kaasa aidata looduslike objektide korrashoiutöödel või sektsiooni valduses olevate materjalide süstematiseerimisel. Meie „kodukotustele“, mida praegu on 21 köidet, on vaja sisuregistreid, et neid hõlpsam oleks käsitada. Osal on nime- ja koharegistrid, osal puudub. Samuti oleks registreid vaja sektsiooni suure ajalehelõigete kogu jaoks. Järgmisena oli sektsiooni töökavas laualehe „Kodukotus“ väljaandmise jätkamine. Varasematel aastatel (kuni 1971) tuli „Kodukotus“ välja neli korda aastas tüsedate kogumikkudena. Sisukuselt ja kujunduselt äratas ta laialdast tähelepanu väljapoolgi sektsiooni ja märgiti korduvalt ära seltsi vabariiklikus aruandes. Siis aga väljaandmine soikus. Tänavu peaks siiski üks kogumik ilmavalgust nägema. Loodetavasti saab ta valmis veel selle aasta sees. Väärib veel märkimist, et seltsi summadega võimaldus kõik „Kodukotused“ köita lasta. Ühtlasi võeti nad, kui väärtuslik kodu-uurimuslik materjal, arvele Looduskaitse Seltsi raamatukogus. Kolmas punkt käsitles töökoosolekuid, või nagu nüüd oleme neid hakanud nimetama, temaatilisi päevi. Töökava nägi neid ette seitse. Niipalju ka korraldati. Kaalukamateks nende hulgast tuleb pidada kolme üritust, mida sisukuse ja ulatuse poolest oleks vabalt võinud ka konverentsideks tituleerida. Nendeks olid metsade päev, lindude päev ja kodu-uurimise päev. Esimese korraldasime koos Viljandi Metsamajandiga, teise meie osakonna ornitoloogia sektsiooni kaasabil. Esinejate hulgas olid sellised üldtuntud teadlased ja looduskaitse ning kodu-uurimise eest võitlejad nagu Looduskaitse Seltsi aseesimees Jaan Eilart, Eesti NSV Teaduste Akadeemia kodu-uurimise komisjoni aseesimees, akadeemia liige Vallo Tarmisto, ornitoloogid Olav Renno ja Henn Vilbaste, arheoloog Kaarel Jaanits ning seltsi osakondade esimehed Vello Denks (Varstu) ja Harri Tulp (Rapla). Meie osakonnast sekundeerisid neile Ralf Ibrus, Rein Joost, Tea Külm, Orest Niinemäe, Juhan Parts, Helgi Sams, Mati Vanatoa. Veel käsitleti temaatilistel päevadel rajooni looduskaitseobjekte (Ants Parve) ja Viljandi oru veelahet (Hillar Kattai). Reisikirjeldustega esinesid Jaan Henno, Ilmar Sauga ja Saima Gordejeva (Lahemaa Rahvuspark). Eoses temaatiliste päevade ja teiste üritustega korraldati viis näitust. Eriti tuleb esile tõsta metsade päeva ja kodu-uurimise päeva puhul korraldatud näitusi. Kiidusõnu väärib ka loodusteadlase Gustav Vilbaste 90. sünniaastapäevale pühendatud kirjandusnäitus. Kõigi nimetatud näituste autoriks oli Enno Piir. Vestlusõhtute korraldamist nõudis meie töökava kaks kuni neli korda kuus... Mõte, sisustada iganädalased kooskäimised, mis aastate kulgedes olid traditsiooniliseks saanud, loengute ja vestlustega, tekkis juba mullu sügisel. Siis tehtigi nendega algust. Kuid suurema hoo sai loenguõhtute korraldamine tänavu. Loenguid peeti jaanuarist maini ja oktoobrist detsembrini, suvekuudel neid ei olnud. Esinejateks on olnud ülekaalukalt sektsiooni omad liikmed. Tihti illustreeriti ettekandeid värviliste diapositiividega või valguspiltidega. Vestlusõhtute koosseisus viidi läbi ka töökavas seisnud loengusari „Inimene, loodus, tervis“, mis nagu juba pealkiri ütleb, käsitles keskkonnakaitse probleeme. Sari koosnes viiest loengust. Esinejateks olid arstid Malle Karrist, Riho Roots, Alvine Nahe ja Jaan Meiesaar ning rohuteadlane Mendi Pääru. Looduskaitse seltsi Viljandi osakonnal pole oma ruume. Seepärast on ürituste korraldamisel alati suuremaks mureks ruumide küsimus. Seni on see enamatel kordadel lahenenud meile positiivselt seltsi juriidilise liikme, Viljandi Tarbijate Kooperatiivi vastutulelikkuse läbi. Sektsioonil on luba kasutada kooperatiivi klubi ruume kord nädalas, ka ei ole keelatud saali suuremate ürituste läbiviimiseks. Oleme seda võimalust kasutanud aasta jooksul 47 korral. Kui aga klubi on olnud kinni kooperatiivi enda ürituste all, oleme ruume saanud rajooni kultuurimajast või rajooni keskraamatukogust. Kõigile lahketele peavarju võimaldajatele selle eest suur aitäh! Lembitu saluga on lood kurvavõitu. Istutatud noortest puudest on palju välja langenud. Salu maa-alalt, mis kuulub Viljandi Näidissovhoosi maafondi, käivad sovhoositöölised heina tegemas. Traktoriga niites on vigastatud puid. Veel suuremat kahju on põhjustanud kevadised kulupõletamised ulakate poolt. Vaja oleks kindlaks teha kahju ulatus ja asendada väljalangenud puud uutega. Kovali pargi korrastamise eest on hoolt kandnud kaasliige Hilda Henno. Ühiskonna- ja kultuuritegelaste hooletusse jäänud kalmude korrastamiseks korraldati looduskaitsepäeval käik Viljandi kalmistule, millest võttis osa 18 sektsiooni liiget. Viidi lilli ja puhastati hauaplatse vanadest lehtedest. Seati korda ja hiljem värviti Jaakode perekonna poolt endispõlve kooli- ja kirjamehe Mats Kirseli hauda tähistav malmrist.Kõne all olevate kalmude parema hooldamise huvides peame selle töö viima senisest kindlamale alusele. On vaja kindlaks teha kalmud, milledel puudub hooldaja ja seejärel sektsiooni liikmetel, kes hooldamistöös tahavad kaasa aidata, võtta enda peale mõne konkreetse kalmu eest hoolitsemise kohustus. Ainult nii saame olla kindlad, et meie kalmistutel ei haava silma ega südant mõne üldtuntud isiku korrastamata hauaplats.Kavas oli rahvalaulikute kalmude tähistamine. Saadi teada Rõõt Meijeli (Kolga-Jaani) kalmu asupaik, mida praegu tähistab poolpehkinud, ilmapealkirjata puurist. Liisu Mägi (Paistu) hauaplatsi otsingud on seni jäänud tagajärjetuks. Samuti pole õnnestunud saada andmeid kunstnik Märt Pukitsa sünnimaja asupaiga kohta. Sügisesed metsapäevad. Nendega seoses tuleb rääkida looduskaitse seltsi liikmete praktilisest tööst looduses üldse. Seltsi vabariiklik juhatus omistab sellele töölõigule suurt tähtsust. Mitmes seltsi osakonnas tuli 1974. aastal ühiskondlikult kasulikku praktilist tööd looduses üle 20 tunni liikme kohta. Kõigi osakondade keskmine jäi 10 tunni piiridesse. Seltsi 1975. aasta tööplaan sisaldas kohustuse ületada 100 000 töötunni piir.Viljandi osakond sammub looduse hooldamiseks tehtud tööde osas mahajääjate ridades. 1975. aastal tehti 2080 töötundi, s.o. vaevalt 5 tundi iga liikme kohta. Tublisti aitab see „saavutus“ seltsi keskmist näitajat allapoole kiskuda.Kodulooduse uurimise sektsioonis tuleb iga liikme kohta 8 töötundi. Ka see pole mingi saavutus, kui võrrelda teda seltsi keskmisega. Võrdluseks olgu märgitud, et Polli sektsioonis tuli 15 ja Saarepeedi sektsioonis 12 töötundi liikme kohta. Eriti vähe võttis kodulooduse uurijaid osa sügisesest metsapäevade üritusest.Pärsti küla TSN Täitevkomitee pöördus ettepanekuga Looduskaitse Seltsi poole, et saaks astutud samme Sinialliku Tölba seedri looduskaitse alla võtmiseks. Meie sektsiooni liikmed Heino Arro ja Juhan Parts määrasid puu liiginimetuse, mõõtsid ja kirjeldasid teda.Tööplaanis oli veel akadeemik Harri Moora, revolutsionäär Hans Pöögelmanni ja kunstnik Gustav Mootse juubelite tähistamine. H.Moora 90. sünniaastapäevale oli pühendatud kodu-uurimise päev, mida peeti 30. märtsil. Hans Pöögelmanni 100.sünniaastapäeva tähistame tuleva aasta algpäevadel koos rajooni keskraamatukoguga, G.Mootse 90. sünniaastapäeva tähistamiseks mingit üritust ei toimunud.Veel tähistasime me sektsiooni aktiivsete liikmete Karl Murakini ja A.Lättemäe 80. sünniaastapäevi. K.Murakini juubelit pidasime koos rajooni kultuurimaja kunstiringiga. K.Muraskin kinkis tema juubeli tähistamiseks korraldatud näituselt maali „Õisu kased kevade ootel“ Looduskaitse Seltsile. Seltsi vabariiklik juhatus tänas teda tänukirjaga. Maal paigutati seltsi ruumidesse Tallinnas. Looduskaitse Seltsi aukirjaga autasustati sektsiooni liikmeid Riho Rootsi ja Andres Lättemäed. KokkuvõtteksRöömustav on loengulise töö tõhustumine sektsioonis, samuti see, et järjest rohkem on hakatud rõhku panema looduse- ja looduskaitsealaste teemade käsitlemisele. Hea on, et nii arvukalt on tulnud lektoreid sektsiooni enda ridadest. Õnnestunud näitused ja ekskursioonid ning õppekäigud tuleb panna tublide organisaatorite arvele.Halb on, et mitte kõik sektsiooni liikmed ei ole suutnud leida tegevust sektsiooni põhimääruse ja tööplaaniga kindlaksmääratud ülesannete täitmisele kaasaaitamiseks. Samuti ei või rahule jääda tendentsiga meie ümbruskonna looduse kujundamiseks kavandatud töödest eemale jääda.
Hardu Toomet Sektsiooni esimees
Sektsiooni eelmisel üldkoosolekul valitud 7-liikmeline juhatus jaotas ametid järgmiselt: Esimees Hardu Toomet; asetäitjad Juhan Parts ja Martin Saar; sekretär Frieda Mannermaa. Juhatus oma töös on juhindunud sektsiooni üldkoosoleku poolt vastuvõetud tööplaanist. Tööplaani täitmisestMeie sektsiooni tegevuse eesmärk on väga selgesõnaliselt kätketud tema nimesse. Seepärast on loomulik, et aastast aastasse kordub tema tööplaanis esikohal nõue jätkata kodulooduse- ja kodukoha aja- ja kultuuriloo uurimist ning tõmmata sellele tööle kaasa võimalikult kõiki sektsiooni liikmeid. Kahjuks pole selle eesmärgi korduva ülesseadmisega kaasnenud vajalik edu. Möödunud aasta tegevuse aruandes märgiti, et sektsiooni liikmeskonnast üks kümnendik ei võtnud aasta jooksul ühestki sektsiooni üritusest osa. Praegu me seda enam öelda ei saa. Keda asi ei huvitanud on ära läinud. Need, kes on jäänud, on – kes rohkem, kes vähem – sektsiooni ettevõtmistes osalenud. Kuid see ei eelda veel, et samavõrd oleks tõusnud uurimistegevuse osakaal. Mõningat nihet aktiivsuse tõusu poole võib siiski konstateerida. Selle üheks tunnuseks on sektsiooni liikmete poolt esitatud loengute ja ettekannete arvu mõningane tõus võrreldes eelmiste aastatega. Kui 1973. aastal sektsiooni üritustel esines 2 liiget 4 ettekandega, mis moodustas ainult 16 % ettekannete üldarvust, siis 1974. aastal olid vastavad arvud 7, 10 ja 42 ning 1975 aastal juba 14, 27 ja 56. Seega mitmekordne tõus. Sektsiooni liikmete poolt publitseeritud artiklite arv on jäänud eelmiste aastate tasemele. Tänavu oli neid veerandsada. Kui eelpool märgitud 14 esinejale lisada need sektsiooni liikmed, kes uurimistööga tegelevad, kuid tänavu sõna ei võtnud – neid võib olla kümne ringis – siis saame arvu 24, mis moodustab kõigest veerandi meie sektsiooni liikmete üldarvust. Seda on vähe! Huvi kodukoha looduse, tema mineviku ja oleviku vastu võib väljenduda kahesuguselt. See võib olla aktiivne, loov, andmeid ja materjale koguv ja süstematiseeriv uurimistöö. Võib aga võtta ka passiivse hoiaku, mis seisneb selles, et huvi piirdub ainult aktiivsete uurijate tegevuse tulemuste ärakuulamisega, nagu see meil, paraku, praegu veel iseloomulik on. Mõlemad huvisuunad küll rikastavad asjaosalisi: esimene üldsust, teine ainult üksikisikut. Põhjendusi toomata peaks olema selge, et väärtuslikum on esimene. Seepärast peame püüdlema selle poole, et järjest arvukamaks muutuks meie uurijate arv. Kuidas võiks üks ehk teine sektsiooni liikmeid lülitada uurimistöösse? On selge, et selle juures tulevad arvesse isiku võimed, teadmised, oskused. Ja ka iga. Võib-olla ei ole maalt päritolev, kodukohauurijail küllaldasi geograafilisi, geoloogilisi, botaanilisi jne. teadmisi esitlemaks teaduslikult oma kodukoha maastiku või loodust. Kuid igaüks on võimeline koguma ja kirja panema kodukoha ümbruse (valla, küla, kasvõi talu piirides) kohanimesid: kuidas nimetati või nimetatakse ühte või teist kivi, puud või puistut, oja, allikat, lohku, kinku jne. Samuti on koduuurimise seisukohalt väärtuslikud kõik tähelepanekud kodukoha taimestikus, loomastikus, allikate või teiste veesoonte tekkimises või kadumises, põhjavee taseme kõikumises. Põline linnakodanik võib jälle meenutada muudatusi linna tänavatevõrgus ja hoonestuses, ühiskondlike hoonete, haljasalade ja puiesteede asetuses, koosseisus ja välimuses, koguda nende fotosid ja panna kirja kaaskondlaste mälestusi neis asjus. Kodulooduse uurimisega on tihedalt seotud koduümbruse ajaloo uurimine: teated ja mälestused vanade kooli- ja seltsimajade, matusepaikade, sõja- ja revolutsioonisündmuste ning endiste ja praeguste esiletõusvate tegelaste sünni- ja elupaikade kohta. Kes aga ei tunne otsest kutsumust iseseisvaks uurimistööks, see saab kaasa aidata looduslike objektide korrashoiutöödel või sektsiooni valduses olevate materjalide süstematiseerimisel. Meie „kodukotustele“, mida praegu on 21 köidet, on vaja sisuregistreid, et neid hõlpsam oleks käsitada. Osal on nime- ja koharegistrid, osal puudub. Samuti oleks registreid vaja sektsiooni suure ajalehelõigete kogu jaoks. Järgmisena oli sektsiooni töökavas laualehe „Kodukotus“ väljaandmise jätkamine. Varasematel aastatel (kuni 1971) tuli „Kodukotus“ välja neli korda aastas tüsedate kogumikkudena. Sisukuselt ja kujunduselt äratas ta laialdast tähelepanu väljapoolgi sektsiooni ja märgiti korduvalt ära seltsi vabariiklikus aruandes. Siis aga väljaandmine soikus. Tänavu peaks siiski üks kogumik ilmavalgust nägema. Loodetavasti saab ta valmis veel selle aasta sees. Väärib veel märkimist, et seltsi summadega võimaldus kõik „Kodukotused“ köita lasta. Ühtlasi võeti nad, kui väärtuslik kodu-uurimuslik materjal, arvele Looduskaitse Seltsi raamatukogus. Kolmas punkt käsitles töökoosolekuid, või nagu nüüd oleme neid hakanud nimetama, temaatilisi päevi. Töökava nägi neid ette seitse. Niipalju ka korraldati. Kaalukamateks nende hulgast tuleb pidada kolme üritust, mida sisukuse ja ulatuse poolest oleks vabalt võinud ka konverentsideks tituleerida. Nendeks olid metsade päev, lindude päev ja kodu-uurimise päev. Esimese korraldasime koos Viljandi Metsamajandiga, teise meie osakonna ornitoloogia sektsiooni kaasabil. Esinejate hulgas olid sellised üldtuntud teadlased ja looduskaitse ning kodu-uurimise eest võitlejad nagu Looduskaitse Seltsi aseesimees Jaan Eilart, Eesti NSV Teaduste Akadeemia kodu-uurimise komisjoni aseesimees, akadeemia liige Vallo Tarmisto, ornitoloogid Olav Renno ja Henn Vilbaste, arheoloog Kaarel Jaanits ning seltsi osakondade esimehed Vello Denks (Varstu) ja Harri Tulp (Rapla). Meie osakonnast sekundeerisid neile Ralf Ibrus, Rein Joost, Tea Külm, Orest Niinemäe, Juhan Parts, Helgi Sams, Mati Vanatoa. Veel käsitleti temaatilistel päevadel rajooni looduskaitseobjekte (Ants Parve) ja Viljandi oru veelahet (Hillar Kattai). Reisikirjeldustega esinesid Jaan Henno, Ilmar Sauga ja Saima Gordejeva (Lahemaa Rahvuspark). Eoses temaatiliste päevade ja teiste üritustega korraldati viis näitust. Eriti tuleb esile tõsta metsade päeva ja kodu-uurimise päeva puhul korraldatud näitusi. Kiidusõnu väärib ka loodusteadlase Gustav Vilbaste 90. sünniaastapäevale pühendatud kirjandusnäitus. Kõigi nimetatud näituste autoriks oli Enno Piir. Vestlusõhtute korraldamist nõudis meie töökava kaks kuni neli korda kuus... Mõte, sisustada iganädalased kooskäimised, mis aastate kulgedes olid traditsiooniliseks saanud, loengute ja vestlustega, tekkis juba mullu sügisel. Siis tehtigi nendega algust. Kuid suurema hoo sai loenguõhtute korraldamine tänavu. Loenguid peeti jaanuarist maini ja oktoobrist detsembrini, suvekuudel neid ei olnud. Esinejateks on olnud ülekaalukalt sektsiooni omad liikmed. Tihti illustreeriti ettekandeid värviliste diapositiividega või valguspiltidega. Vestlusõhtute koosseisus viidi läbi ka töökavas seisnud loengusari „Inimene, loodus, tervis“, mis nagu juba pealkiri ütleb, käsitles keskkonnakaitse probleeme. Sari koosnes viiest loengust. Esinejateks olid arstid Malle Karrist, Riho Roots, Alvine Nahe ja Jaan Meiesaar ning rohuteadlane Mendi Pääru. Looduskaitse seltsi Viljandi osakonnal pole oma ruume. Seepärast on ürituste korraldamisel alati suuremaks mureks ruumide küsimus. Seni on see enamatel kordadel lahenenud meile positiivselt seltsi juriidilise liikme, Viljandi Tarbijate Kooperatiivi vastutulelikkuse läbi. Sektsioonil on luba kasutada kooperatiivi klubi ruume kord nädalas, ka ei ole keelatud saali suuremate ürituste läbiviimiseks. Oleme seda võimalust kasutanud aasta jooksul 47 korral. Kui aga klubi on olnud kinni kooperatiivi enda ürituste all, oleme ruume saanud rajooni kultuurimajast või rajooni keskraamatukogust. Kõigile lahketele peavarju võimaldajatele selle eest suur aitäh! Lembitu saluga on lood kurvavõitu. Istutatud noortest puudest on palju välja langenud. Salu maa-alalt, mis kuulub Viljandi Näidissovhoosi maafondi, käivad sovhoositöölised heina tegemas. Traktoriga niites on vigastatud puid. Veel suuremat kahju on põhjustanud kevadised kulupõletamised ulakate poolt. Vaja oleks kindlaks teha kahju ulatus ja asendada väljalangenud puud uutega. Kovali pargi korrastamise eest on hoolt kandnud kaasliige Hilda Henno. Ühiskonna- ja kultuuritegelaste hooletusse jäänud kalmude korrastamiseks korraldati looduskaitsepäeval käik Viljandi kalmistule, millest võttis osa 18 sektsiooni liiget. Viidi lilli ja puhastati hauaplatse vanadest lehtedest. Seati korda ja hiljem värviti Jaakode perekonna poolt endispõlve kooli- ja kirjamehe Mats Kirseli hauda tähistav malmrist.Kõne all olevate kalmude parema hooldamise huvides peame selle töö viima senisest kindlamale alusele. On vaja kindlaks teha kalmud, milledel puudub hooldaja ja seejärel sektsiooni liikmetel, kes hooldamistöös tahavad kaasa aidata, võtta enda peale mõne konkreetse kalmu eest hoolitsemise kohustus. Ainult nii saame olla kindlad, et meie kalmistutel ei haava silma ega südant mõne üldtuntud isiku korrastamata hauaplats.Kavas oli rahvalaulikute kalmude tähistamine. Saadi teada Rõõt Meijeli (Kolga-Jaani) kalmu asupaik, mida praegu tähistab poolpehkinud, ilmapealkirjata puurist. Liisu Mägi (Paistu) hauaplatsi otsingud on seni jäänud tagajärjetuks. Samuti pole õnnestunud saada andmeid kunstnik Märt Pukitsa sünnimaja asupaiga kohta. Sügisesed metsapäevad. Nendega seoses tuleb rääkida looduskaitse seltsi liikmete praktilisest tööst looduses üldse. Seltsi vabariiklik juhatus omistab sellele töölõigule suurt tähtsust. Mitmes seltsi osakonnas tuli 1974. aastal ühiskondlikult kasulikku praktilist tööd looduses üle 20 tunni liikme kohta. Kõigi osakondade keskmine jäi 10 tunni piiridesse. Seltsi 1975. aasta tööplaan sisaldas kohustuse ületada 100 000 töötunni piir.Viljandi osakond sammub looduse hooldamiseks tehtud tööde osas mahajääjate ridades. 1975. aastal tehti 2080 töötundi, s.o. vaevalt 5 tundi iga liikme kohta. Tublisti aitab see „saavutus“ seltsi keskmist näitajat allapoole kiskuda.Kodulooduse uurimise sektsioonis tuleb iga liikme kohta 8 töötundi. Ka see pole mingi saavutus, kui võrrelda teda seltsi keskmisega. Võrdluseks olgu märgitud, et Polli sektsioonis tuli 15 ja Saarepeedi sektsioonis 12 töötundi liikme kohta. Eriti vähe võttis kodulooduse uurijaid osa sügisesest metsapäevade üritusest.Pärsti küla TSN Täitevkomitee pöördus ettepanekuga Looduskaitse Seltsi poole, et saaks astutud samme Sinialliku Tölba seedri looduskaitse alla võtmiseks. Meie sektsiooni liikmed Heino Arro ja Juhan Parts määrasid puu liiginimetuse, mõõtsid ja kirjeldasid teda.Tööplaanis oli veel akadeemik Harri Moora, revolutsionäär Hans Pöögelmanni ja kunstnik Gustav Mootse juubelite tähistamine. H.Moora 90. sünniaastapäevale oli pühendatud kodu-uurimise päev, mida peeti 30. märtsil. Hans Pöögelmanni 100.sünniaastapäeva tähistame tuleva aasta algpäevadel koos rajooni keskraamatukoguga, G.Mootse 90. sünniaastapäeva tähistamiseks mingit üritust ei toimunud.Veel tähistasime me sektsiooni aktiivsete liikmete Karl Murakini ja A.Lättemäe 80. sünniaastapäevi. K.Murakini juubelit pidasime koos rajooni kultuurimaja kunstiringiga. K.Muraskin kinkis tema juubeli tähistamiseks korraldatud näituselt maali „Õisu kased kevade ootel“ Looduskaitse Seltsile. Seltsi vabariiklik juhatus tänas teda tänukirjaga. Maal paigutati seltsi ruumidesse Tallinnas. Looduskaitse Seltsi aukirjaga autasustati sektsiooni liikmeid Riho Rootsi ja Andres Lättemäed. KokkuvõtteksRöömustav on loengulise töö tõhustumine sektsioonis, samuti see, et järjest rohkem on hakatud rõhku panema looduse- ja looduskaitsealaste teemade käsitlemisele. Hea on, et nii arvukalt on tulnud lektoreid sektsiooni enda ridadest. Õnnestunud näitused ja ekskursioonid ning õppekäigud tuleb panna tublide organisaatorite arvele.Halb on, et mitte kõik sektsiooni liikmed ei ole suutnud leida tegevust sektsiooni põhimääruse ja tööplaaniga kindlaksmääratud ülesannete täitmisele kaasaaitamiseks. Samuti ei või rahule jääda tendentsiga meie ümbruskonna looduse kujundamiseks kavandatud töödest eemale jääda.
Hardu Toomet Sektsiooni esimees