Looduskaitselise töö perspektiivid
1973. tegevusaastat tähistab uuel tasemel looduskaitselise töö perspektiivide kujundamisel Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus nr. 269 5. juunist 1971 “Looduskaitse tugevdamise ja loodusvarade parema kasutamise kohta”, mille alusel looduskaitse abinõud lülitati alates 1974.a. rahvamajanduse arendamise plaanidesse. Loodi Eesti NSV Ministrite Nõukogu Keskkonnakaitse Komisjon, mille koosseisus on ka mitmed Eesti NSV Looduskaitse Seltsi vabariikliku juhatuse liikmed (seltsi esimees E. Tõnurist komisjoni esimehena, H. Teder, J. Eilart, T. Frey, V. Linnamägi ja A. Rüütel). Partei ja valitsuse otsusega pandi seltsile tõsised ülesanded elanikkonna looduskaitsealase asjatundlikkuse ja spetsialistide kvalifikatsiooni tõstmisel. Nende kohustuste täitmisel loodi 1973.a. seltsi vabariikliku juhatuse otsusel koostöös kohapealsete partei- ja täitevkomitee organite ning ühinguga “Teadus” kõiki rajoone hõlmav looduskaitse rahvaülikoolide süsteem. Koostati ja arutati läbi Eesti NSV Vabariiklikus Rahvaülikoolide Nõukogus (esimees A. Ansberg) seda tüüpi rahvaülikoolide programm. Seltsi juhatuse juurde loodi Looduskaitse Rahvaülikoolide Vabariiklik Nõukogu (esimees J. Eilart). Toimus vabariiklik seminar seltsi osakondade esindajaile – rahvaülikoolide organiseerijaile ja lektoreile. Loodi kohapealsed looduskaitse rahvaülikoolide nõukogud ning tegevusaasta lõpuks töötas 18 looduskaitse rahvaülikooli mitmetuhande kuulajaga, neist mõnel looduskaitse rahvaülikoolil oli mitu osakonda (Paide jt.). Paljudes uutes rahvaülikoolides õpivad ka majandite ja ettevõtete juhid. Eesti NSV rahvaülikoolide vabariiklikul aktiivil tehti esimesi kokkuvõtteid elanikkonnale ja spetsialistidele keskkonnakaitse põhimõtete tutvustamise uuest etapist. Teiseks olulisemaks sammuks oli 1973.a. põllumajandusliku maastikuhoolduse vabariiklike pikaajaliste kursuste organiseerimine (programm umbes 240 tundi). Mitme teoreetilise ja praktilise sisuga õppekogunemise järel toimus detsembris diplomiprojekti kaitsmine ning 31 sovhoosi, kolhoosi, metsamajandi ja EPT süsteemi esindajat tunnistati kursuste lõpetajaiks (üldse võttis osa umbes 60 majandi ja ettevõtte esindajad). Üldse muutus aasta kestel juriidiliste liikmete töö silmapaistvalt tõhusamaks. Väljapaistvalt EKP Keskkomitee ja ENSV Ministrite Nõukogu määrusele võeti osa ENSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumi üldkoordineerimisel looduskaitsealaste väljaannete pikaajalise perspektiivplaani koostamisest. Vastavalt sellele plaanile ilmus seltsi väljaandel venekeelne kogumik “Looduskaitse ja maastik”, mis käsitleb põhiliselt maastikuhoolduse teaduslikke aluseid. Eesti- ja inglisekeelsena ilmus trükist vabariigi looduse ja inimese suhteid tutvustav “Maa ja rahvas”. Kirjandusele on esitatud käsikirjad “Inimene, ökosüsteem ja kultuur” (12 apg.), seltsi auliikme prof. Piiperi kogutud teosed (25 apg), album “Ahja jõgi” (5 apg.) ja H. Remmeli brošžüür “Vooremaa”. Arenesid ja süvenesid kontaktid NSV Liidu teiste liiduvabariikide looduskaitseorganisatsioonidega. Seltsi esindajad esinesid ettekannetega Minskis NSV Liidu TA Biogeotsönoloogia Nõukogus ja Kiievis üleliidulisel botaanikakongressil. Kaasabi korras toimusid väliuurimistööd Komi loodus- (rahvus-) pargis ja Tadziki NSV Tiigioru kaitsealal, mille piirkondade kohta koostati funktsionaalse tsoneerimise ja looduse õpperadade süsteemi projekt (koostajad K.Tenno, L.Taklaja, R.Vasemägi). Seltsi aktiivile toimus õppeekskursioon Taga-Karpaatia kaitsealadele. Jätkus ka mõlemapoolselt kasuliku informatsiooni vahetus välisriikide looduskaitse keskustega. Seltsis viibisid delegatsioonid Soome Looduskaitse Liidust. Seltsi teaduslik sekretär M.Vabar viibis aga Soome looduskaitseasutustes. Sellelgi tegevusaastal anti nõuannet ja koostati maastiku hoolduskavasid juriidilistele liikmetele ja lepingulises korras muudele asutustele (Haapsalu raj. “Edasi” kolhoosi objektid, Elbi õppe- ja spordibaas, Nissi 8-klassilise kooli ümbruse kujundus, Tekstiili- ja Galanteriivabriku territooriumi kujundamine Tallinnas jne.). Ajaleht “Edasi” kaudu valgustati laialdaselt arutelu Tartu ümbruse planeerimise küsimustes, mille initsiaatoriks oli Looduskaitse Selts. Paide osakonna korraldatuna peeti sisukas maastikuhoolduse konverents Jänedal. Viljandi osakond organiseeris veekaitse konverentsi. Jätkus šeflustöö Eesti Õpilasmalevas. Taas toimus õpetajate vabariiklik looduse suvekool Kose-Uuemõisas (ühiskondlik juhataja K.Lipp). Koolidevahelisel looduskaitse konkursil anti välja seltsi eriauhinnad Fr. Tuglase nim. Ahja Keskkoolile, Rakvere I Keskkoolile ja Krabi 8. kl. Koolile. Varstu osakonna organiseerimisel peeti koolimetskondade piirkondlik kokkutulek, samuti valmis koolimetskondade metoodiline juhend (V. Denks). Seltsi aktiivi seminar-nõupidamine toimus Viitnas. Seltsi auliikme V.Voore juubeli puhul kirjastati vastav trükis. Väärtuslikumaks muutus seltsi raamatukogu (sealhulgas auliikmete M.Laarmanni, K.Adra ja V.Voore annetused). H. Uusi initsiatiivil jätkus foto-õppekogu ja arhiivimaterjalide kogumine.
Lisaks vabariikliku loodusesõprade kokkutuleku korraldamisele Vooremaal toimusid ulatuslikumad piirkondlikud kokkutulekud Raikkülas (Rapla osakond), Pikasillal ja Tündrel (Kagu-Eesti osakonnad), Villeveres (Suure-Jaani ja Türi), Nelijärvel (Kõrvemaa ja Paide osakond). Lahemaa osakond taastas suure massiüritusena jaanitule korraldamise traditsiooni Tsitre pangal. Seltsi Viljandi osakonnas korraldati piirkondlik päev Kõpus, tähistati luuletaja M.Underi ja akad. Aug. Vaga sünniaastapäeva, avati mälestustahvel prof. H.Koppeli sünnikodus Naelal.Järjest rohkem tähelepanu pöörati praktilisele tööle. Kodulooduse kaunimaks muutmisest, ulukite ning lindude eest hoolitsemisest, haljastus- ja heakorrastustöödest võtsid osa umbes 10 000 loodusesõpra, kes töötasid kokku 42 597 tundi. Kõige ulatuslikumad olid kevadised ja sügisesed metsapäevad, millele tõmmati kaasa ka paljud ettevõtted ning majandid. Ulatusliku massiüritusena toimus sügisene metsapäev näiteks Sonda osakonnas (esimees M.Urbas), samuti tehti sel puhul suuremahulisi töid juba teist aastat seltsi Rapla osakonnas (esimees H.Tulp).
IV vabariiklik
ajaleht "Edasi", 4. august 1973
Nädal tagasi, laupäeva varahommikul alustasid kõigist Eestimaa nurkadest teekonda sajad inimesed, sihtpunktiks Ilmatsalu. Siin, Tartu näidissovhoosi keskuses toimus järjekorras juba neljas Eesti NSV Looduskaitse Seltsi vabariiklik konverents. Kella 10.30-ks oli sovhoosi avarasse võimlasse kogunenud 581 delegaati kõigist seltsi osakondadest, õhtuks lähenes see arv külalistega koos 800-Ie. Avasõna ütles Looduskaitse Seltsi esimees, Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja Edgar Tõnurist. Aruande kahe aasta tööst esitas seltsi aseesimees Jaan Eilart. Aruandja rõhutas, et just nendel aastatel on toimunud nii Nõukogude Liidus kui ka rahvusvahelises ulatuses kiireloomuline looduskaitse areng. Tänapäeva looduskaitse ei ole enam ainult harulduste kaitse, vaid õpetus inimese ja looduse suhete dünaamilisest arengust ning soodsate keskkonnatingimuste säilitamisest. Looduse ja inimese suhete käsitlemisel võib märkida 4 kontseptsiooni: eetiline, esteetiline, ökoloogiline ja nn. looduse alistamine. Eetilise suuna üheks tuntumaks esindajaks on Nobeli rahupreemia laureaat Albert Schweitzer, kes väidab kõigi seniste eetiliste süsteemide tohutuks puudujäägiks olevat selle, et neis vaadeldakse üksnes inimese suhet inimesega. Eetilise suuna pooldajate põhimõte: kõigil elusolenditel on õigus ellujäämisele, see on meie tulevikukeskkonna rikkuse aluseid. Esteetilise käsitluse pooldajad väidavad, et igasugune maastiku muutmine inimtegevuse kaudu on kurjast. Nende arvates on loodus eelkõige puhkajaile meelelahutuse kohaks, teadlastele uurimispaigaks, kunstnikele ja poeetidele inspiratsiooni allikaks. Oma seisukohti kaitstes võivad nad mõnigi kord muutuda maastiku edasiarendamise takistajateks. Järjest valdavamaks saab ökoloogiline suund, mis taotleb kõigi nähtuste ja protsesside vaatlemist kogu biosfääri kõigi komponentide vahelistes seostes. Neljas suund on eelmistele vastandlik. Teaduse ja tehnika kiire areng viimastel aastakümnetel viis osa praktikuid arusaamisele: me võime teha kõike. Kuigi looduselt võtmise propaganda on taandunud, ei arvestata siiski veel igakord küllaldaselt loodusliku tasakaalu säilitamise vajadust. Edasi küsis aruandja: «Milles on siis väljapääs nende nelja looduse ja inimese suhte tüübi põimumistes?» Tänapäeval vastavad looduskaitse taotlustele kõige enam need teoreetilised lähtekohad, mis käsitavad inimest ja tema tegevust lahutamatu osana Maa ökoloogilises süsteemis. Looduskaitsjalt me eeldame oskust arengusuundi prognoosida. Nende prognooside alusel peab inimese purustav vahelesegamine loodusesse vähenema, tuleb ära kasutada looduse enda tootmisvõime. Eesti Looduskaitse Seltsi olulisemaid ülesandeid on nüüdisaegse looduskaitse teaduslike aluste tutvustamine praktikutele. Selliste taotluste realiseerimise näideteks on olnud esimene maaparanduse ja looduskaitse suhteid käsitlev konverents seltsi Pärnu osakonnas, esimene vetekaitse-konverents seltsi Rakvere osakonnas, esimene müravastase võitluse konverents seltsi Valga osakonnas jts. üritused. Aruandja märkis, et looduskaitseteadlikkuse tõstmise kaudu on selts jätmas oma jälge kodumaa palgesse. «See jälg on sageli eritlematu meie ühistöös, kuid ta avaldub, on osa maastikukultuurist, osa meie inimväärsest keskkonnast, osa tuleviku tagamisest kogu maale ja rahvale.» Selts kasutab eri mooduseid mitmete erialade inimeste kvalifitseerimiseks looduskaitse küsimustes. Esiplaanil on koostöö seltsi juriidiliste liikmetega. Viimaste arv on aruandeperioodil jõudsalt kasvanud — poolteise aastaga 50%. Tegev- ja noorliikmete arv aga kasvas sellel perioodil umbes 20%. Vaadeldaval ajavahemikul lisandus 3 uut osakonda (Haljala, Otepää ja Põltsamaa). Suureks reserviks on noorte kaasatõmbamine. Uus nähtus töös juriidiliste liikmetega on kontaktide tihenemine käitistega, eriti seltsi Tallinna ja Valga osakonna piires. Uudne on põllumajandusliku maastikuhoolduse kaugõppekursuste korraldamine juriidilistele liikmetele, kus teooriat täiendavad praktilised õppused. Eesti NSV Looduskaitse Seltsi algatusel toimus 1972. aasta oktoobris esimene üleliiduline maastikuhoolduse koordineerimis-nõupidamine, kus nenditi, et sellised kursused on esmakordsed Nõukogude Liidus. Kaugeleulatuvaks tegevusvormiks on ekskursiooniorganisaatorite ettevalmistamine. Vastavad kursused on läbi teinud ligi 3000 inimest. Nõrk on aga kontroll ekskursantide käitumise ja puhkemaastike kasutamise üle. Edaspidi tuleks nii sellesse töösse kui ka üldse looduskaitse sätete täitmise kontrollimisse rohkem miilitsatöötajaid kaasa tõmmata. Looduskaitse rahvaülikoolid on mitme osakonna (Võru, Valga, Jõhvi) toel ,juba tulemusrikkalt tegutsenud. Käesolevast sügisest laieneb rahvaülikoolide võrk kogu vabariigile. Aruandeperioodil on olnud rohkelt osakondade või osakondade-vahelisi konverentse ja seminare.
J. Eilart tõstis eriti esile seltsi Paide osakonna korraldatud majandijuhtide konverentsi Jänedal ja Pärnu osakonna organiseeritud maaparanduse ja looduskaitse ühisprobleemistiku konverentsi. Hoogustunud on kodu-uurimine. Osakondade sellesuunalise algatuse heade väljendajatena mainis aruandja mälestusmärke Mart Saare kalmul Suure-Jaanis, Gustav Vilbaste kodukohas Saunjas, Juhan Kunderi ja Hain Henno Kovalil jm. Hageris avati seltsi auliikme Aleksander Lindi mälestustahvel. Kiitvalt märkis aruandja Viljandi osakonna kodulooduse uurimise sektsiooni. Süvenenud on koostöö ENSV TA Kodu-uurimise Komisjoniga. Oige loodusetunnetus saab alguse lapsepõlvest. Paljudes seltsi osakondades on töö koolinoortega heal järjel (Varstu, Märjamaa, Rakvere, Räpina, Kuusalu, Sonda jt.). Koolidevahelisel looduskaitse-konkursil said eriauhinna need õppeasutused, kellel on parimad kontaktid seltsi osakondadega — Krabi 8-klassiline kool, Fr. Tuglase nim. Ahja Keskkool, Rakvere I Keskkool. Koostöös Vabariikliku Õpetajate Täiendusinstituudiga korraldatakse vabariiklikke looduse suvekoole, millest kuue aasta jooksul on läbi käinud juba üle poole tuhande pedagoogi. Praktiliste tööde mahu poolest on silma paistnud Suure-Jaani, Sonda, Keila, Rapla, Türi, Paide, Rakvere, Kõrvemaa, Alutaguse jt. osakonnad. Sügiseste metsapäevade eest tõsteti eriti esile seltsi Keila ja Rapla osakonda. Lõpuks märkis J. Ellart, et Looduskaitse Selts on aktiivne osaleja kogu Nõukogude Liidu ja rahvusvahelises looduskaitses. Läbirääkimistel võttis kõigepealt sõna Valga osakonna esimees Jaan Luht, kes jagas oma osakonna kogemusi õppuste organiseerimiselt ning tööst juriidiliste liikmetega. Alatskivi sovhoosi parteisekretär Erich Uibu toonitas kroonikate kirjutamise vajadust majandites. Ta märkis, et mitmel pool Tartu rajoonis antakse välja laualehti, mis edaspidi võiksid jääda kroonikate algmaterjaliks. Suure huviga kuulati Eesti NSV haridusministrit Ferdinand Eisenit, kes analüüsis põhjalikult üldhariduskoolide programme ning looduskaitse osa nendes.
Konverentsil valiti 3-liikmeline delegatsioon, kes viis lilled ning küünlad Tartu kalmistuil puhkavate seltsi Tartu osakonna esimese esimehe Richard Kurvitsa, loodusteadlase Ermer Merivee, metsateadlase August Karu, professor F. Bucholtzi, seltsi auliikme Aleksander Lindi, professor Henrik Koppeli, akadeemik K. E. v, Baeri ja akadeemik G. Helmerseni haudadele. Kõik nad on omas ajas oluliselt arendanud looduskaitset. Järgnesid sõnavõtud Adavere sovhoosi direktorilt Viktor Meistrilt, EPA rektorilt, seltsi Tartu osakonna esimehelt Arnold Rüütlilt ja Võru osakonna esimehelt Albert, Ivaskilt, kes rääkisid oma osakonna tegevusest. Jahimeeste Seltsi esimees Feliks Nõmmsalu leidis, et peame palju rohkem õpetama inimestele looduses käitumist. Seltsi esimees Edgar Tõnurist märkis oma kokkuvõttes, et kõik seltsi liikmed peavad kaasa aitama vastuvõetud otsuste ellurakendamisele. Oma liikmete arvu ei või me mehaaniliselt suurendada. Rohkem ja tihedamaid kontakte on vaja juriidiliste liikmetega. Kuid ei tohi olla näpuga näitajad, peame ka ise kaasa lööma. Palju on ära teha koduümbruste korrastamisel. Looduskaitse Seltsi uusi auliikmeid valiti seekord neli: elupõline Saaremaa metsavaht Heino Ränk, Aidus asuva ilusa koduaia looja põllumees Osvald Laisaar, teeneline kunstitegelane Karl Ader ja seltsi asutajaliige, teeneline kunstnik Märt Laarman. Anti kätte ka aukirjad seltsi teenekamatele liikmetele. Järgnes uue juhatuse ja revisjonikomisjoni valimine. Neisse organeisse valiti rohkelt meie looduskaitse üldtuntud arendajaid (Edgar Tõnurist, Endel Lieberg, Ferdinand Eisen, Heino Teder, Vello Linnamägi jt.) Tartlasi esindavad vabariiklikus juhatuses ka uuel tegevusperioodil J. Eilart, A. Rüütel, A. Marvet, T. Frey ja E. Uibu. Sellega oli konverents lõppenud. Kojusõidule ei mõtelnud aga keegi. Pärast maitsva kapsasupi söömist tehti tutvust Tartu näidissovhoosiga. Esmalt andsid sovhoosi direktor H. Parik ja peamelioraator V. Kraak ülevaate sovhoosist, seejärel oli võimalus tutvuda sovhoosi heakorrastatud keskusega. Järgnes ekskursioon läbi Rahinge ja Vorbuse. Sealt võttis meie busside ja autode kolonn suuna Vooremaale. Ööbimine oli ette nähtud kauni Raigastvere järve kaldal voorenõlval telklaagris. Kui telgid olid üles löödud ja keha kinnitatud, koguneti lõkkeplatsile. Seal olid juba «stardivalmis» rahvarõivastes Liivi ansamblid Riiast ja Ventspilsist, kes esitasid vanu Iiivikeelseid rahvalaule. Neid kommenteeris lähemalt seltsi asutajaliige helilooja Veljo Tormis. Lõkkeõhtut aitasid sisustada veel Eesti NSV teeneline kultuuritegelane Laine Mesikäpp ja ansambel «Hellero» Tartust. Pühapäeval jätkus kokkutulek ekskursiooniga mööda Vooremad. Esimene peatus tehti Kalevipoja sängil, muinaslinnusel, mis on paelunud paljude meie kunstnike pilku ning mida iga konverentsi delegaat võis seltsi auliikme O. Kangilaski kujutuses imetleda ka oma mandaadi esiküljel. Seda, et Vooremaa on tihedalt seotud Kalevipoja-lugudega, saime teada peaaegu igal sammul. Ei ole paika ega pinnavormi, mida rahvas nii või teisiti ei oleks seostanud Kalevipoja tegevusega. Järgmises peatuskohas Saadjärve kaldal võisime tutvuda kõigi kolme ven-na «tööga». Nimelt olevat seal toimunud kiviviskamine, et otsustada, milline vend saab valitsejaks. Kahe vanema venna kivid on praegugi alles — vanima oma järves, keskmise venna kivi kuival maal mõne meetri kaugusel veepiirist. Noorima venna kivi hävis umbes 100 aastat tagasi, sellest on säilinud vaid ase ja lähedal asuva Andrese talu väravapostid. Kokkutulek lõpetati Luual, Palamuse Metsamajanduse Sovhoostehnikumi pargis. Osavõtjail oli kohapealsete spetsialistide juhtimisel võimalik lähemalt tutvuda dendropargiga , samuti karastada end Prossa järves. Ja kui kõik olid jälle kogunenud pargis asuva kõlakoja juurde, jagati välja viimased mälestusesemed, öeldi lahkumissõnad — ja iga buss pööras nina kodu poole. Aasta pärast kohtutakse uuesti.
SILVI PARNAPUU, Eesti NSV Looduskaitse Seltsi instruktor
Nädal tagasi, laupäeva varahommikul alustasid kõigist Eestimaa nurkadest teekonda sajad inimesed, sihtpunktiks Ilmatsalu. Siin, Tartu näidissovhoosi keskuses toimus järjekorras juba neljas Eesti NSV Looduskaitse Seltsi vabariiklik konverents. Kella 10.30-ks oli sovhoosi avarasse võimlasse kogunenud 581 delegaati kõigist seltsi osakondadest, õhtuks lähenes see arv külalistega koos 800-Ie. Avasõna ütles Looduskaitse Seltsi esimees, Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja Edgar Tõnurist. Aruande kahe aasta tööst esitas seltsi aseesimees Jaan Eilart. Aruandja rõhutas, et just nendel aastatel on toimunud nii Nõukogude Liidus kui ka rahvusvahelises ulatuses kiireloomuline looduskaitse areng. Tänapäeva looduskaitse ei ole enam ainult harulduste kaitse, vaid õpetus inimese ja looduse suhete dünaamilisest arengust ning soodsate keskkonnatingimuste säilitamisest. Looduse ja inimese suhete käsitlemisel võib märkida 4 kontseptsiooni: eetiline, esteetiline, ökoloogiline ja nn. looduse alistamine. Eetilise suuna üheks tuntumaks esindajaks on Nobeli rahupreemia laureaat Albert Schweitzer, kes väidab kõigi seniste eetiliste süsteemide tohutuks puudujäägiks olevat selle, et neis vaadeldakse üksnes inimese suhet inimesega. Eetilise suuna pooldajate põhimõte: kõigil elusolenditel on õigus ellujäämisele, see on meie tulevikukeskkonna rikkuse aluseid. Esteetilise käsitluse pooldajad väidavad, et igasugune maastiku muutmine inimtegevuse kaudu on kurjast. Nende arvates on loodus eelkõige puhkajaile meelelahutuse kohaks, teadlastele uurimispaigaks, kunstnikele ja poeetidele inspiratsiooni allikaks. Oma seisukohti kaitstes võivad nad mõnigi kord muutuda maastiku edasiarendamise takistajateks. Järjest valdavamaks saab ökoloogiline suund, mis taotleb kõigi nähtuste ja protsesside vaatlemist kogu biosfääri kõigi komponentide vahelistes seostes. Neljas suund on eelmistele vastandlik. Teaduse ja tehnika kiire areng viimastel aastakümnetel viis osa praktikuid arusaamisele: me võime teha kõike. Kuigi looduselt võtmise propaganda on taandunud, ei arvestata siiski veel igakord küllaldaselt loodusliku tasakaalu säilitamise vajadust. Edasi küsis aruandja: «Milles on siis väljapääs nende nelja looduse ja inimese suhte tüübi põimumistes?» Tänapäeval vastavad looduskaitse taotlustele kõige enam need teoreetilised lähtekohad, mis käsitavad inimest ja tema tegevust lahutamatu osana Maa ökoloogilises süsteemis. Looduskaitsjalt me eeldame oskust arengusuundi prognoosida. Nende prognooside alusel peab inimese purustav vahelesegamine loodusesse vähenema, tuleb ära kasutada looduse enda tootmisvõime. Eesti Looduskaitse Seltsi olulisemaid ülesandeid on nüüdisaegse looduskaitse teaduslike aluste tutvustamine praktikutele. Selliste taotluste realiseerimise näideteks on olnud esimene maaparanduse ja looduskaitse suhteid käsitlev konverents seltsi Pärnu osakonnas, esimene vetekaitse-konverents seltsi Rakvere osakonnas, esimene müravastase võitluse konverents seltsi Valga osakonnas jts. üritused. Aruandja märkis, et looduskaitseteadlikkuse tõstmise kaudu on selts jätmas oma jälge kodumaa palgesse. «See jälg on sageli eritlematu meie ühistöös, kuid ta avaldub, on osa maastikukultuurist, osa meie inimväärsest keskkonnast, osa tuleviku tagamisest kogu maale ja rahvale.» Selts kasutab eri mooduseid mitmete erialade inimeste kvalifitseerimiseks looduskaitse küsimustes. Esiplaanil on koostöö seltsi juriidiliste liikmetega. Viimaste arv on aruandeperioodil jõudsalt kasvanud — poolteise aastaga 50%. Tegev- ja noorliikmete arv aga kasvas sellel perioodil umbes 20%. Vaadeldaval ajavahemikul lisandus 3 uut osakonda (Haljala, Otepää ja Põltsamaa). Suureks reserviks on noorte kaasatõmbamine. Uus nähtus töös juriidiliste liikmetega on kontaktide tihenemine käitistega, eriti seltsi Tallinna ja Valga osakonna piires. Uudne on põllumajandusliku maastikuhoolduse kaugõppekursuste korraldamine juriidilistele liikmetele, kus teooriat täiendavad praktilised õppused. Eesti NSV Looduskaitse Seltsi algatusel toimus 1972. aasta oktoobris esimene üleliiduline maastikuhoolduse koordineerimis-nõupidamine, kus nenditi, et sellised kursused on esmakordsed Nõukogude Liidus. Kaugeleulatuvaks tegevusvormiks on ekskursiooniorganisaatorite ettevalmistamine. Vastavad kursused on läbi teinud ligi 3000 inimest. Nõrk on aga kontroll ekskursantide käitumise ja puhkemaastike kasutamise üle. Edaspidi tuleks nii sellesse töösse kui ka üldse looduskaitse sätete täitmise kontrollimisse rohkem miilitsatöötajaid kaasa tõmmata. Looduskaitse rahvaülikoolid on mitme osakonna (Võru, Valga, Jõhvi) toel ,juba tulemusrikkalt tegutsenud. Käesolevast sügisest laieneb rahvaülikoolide võrk kogu vabariigile. Aruandeperioodil on olnud rohkelt osakondade või osakondade-vahelisi konverentse ja seminare.
J. Eilart tõstis eriti esile seltsi Paide osakonna korraldatud majandijuhtide konverentsi Jänedal ja Pärnu osakonna organiseeritud maaparanduse ja looduskaitse ühisprobleemistiku konverentsi. Hoogustunud on kodu-uurimine. Osakondade sellesuunalise algatuse heade väljendajatena mainis aruandja mälestusmärke Mart Saare kalmul Suure-Jaanis, Gustav Vilbaste kodukohas Saunjas, Juhan Kunderi ja Hain Henno Kovalil jm. Hageris avati seltsi auliikme Aleksander Lindi mälestustahvel. Kiitvalt märkis aruandja Viljandi osakonna kodulooduse uurimise sektsiooni. Süvenenud on koostöö ENSV TA Kodu-uurimise Komisjoniga. Oige loodusetunnetus saab alguse lapsepõlvest. Paljudes seltsi osakondades on töö koolinoortega heal järjel (Varstu, Märjamaa, Rakvere, Räpina, Kuusalu, Sonda jt.). Koolidevahelisel looduskaitse-konkursil said eriauhinna need õppeasutused, kellel on parimad kontaktid seltsi osakondadega — Krabi 8-klassiline kool, Fr. Tuglase nim. Ahja Keskkool, Rakvere I Keskkool. Koostöös Vabariikliku Õpetajate Täiendusinstituudiga korraldatakse vabariiklikke looduse suvekoole, millest kuue aasta jooksul on läbi käinud juba üle poole tuhande pedagoogi. Praktiliste tööde mahu poolest on silma paistnud Suure-Jaani, Sonda, Keila, Rapla, Türi, Paide, Rakvere, Kõrvemaa, Alutaguse jt. osakonnad. Sügiseste metsapäevade eest tõsteti eriti esile seltsi Keila ja Rapla osakonda. Lõpuks märkis J. Ellart, et Looduskaitse Selts on aktiivne osaleja kogu Nõukogude Liidu ja rahvusvahelises looduskaitses. Läbirääkimistel võttis kõigepealt sõna Valga osakonna esimees Jaan Luht, kes jagas oma osakonna kogemusi õppuste organiseerimiselt ning tööst juriidiliste liikmetega. Alatskivi sovhoosi parteisekretär Erich Uibu toonitas kroonikate kirjutamise vajadust majandites. Ta märkis, et mitmel pool Tartu rajoonis antakse välja laualehti, mis edaspidi võiksid jääda kroonikate algmaterjaliks. Suure huviga kuulati Eesti NSV haridusministrit Ferdinand Eisenit, kes analüüsis põhjalikult üldhariduskoolide programme ning looduskaitse osa nendes.
Konverentsil valiti 3-liikmeline delegatsioon, kes viis lilled ning küünlad Tartu kalmistuil puhkavate seltsi Tartu osakonna esimese esimehe Richard Kurvitsa, loodusteadlase Ermer Merivee, metsateadlase August Karu, professor F. Bucholtzi, seltsi auliikme Aleksander Lindi, professor Henrik Koppeli, akadeemik K. E. v, Baeri ja akadeemik G. Helmerseni haudadele. Kõik nad on omas ajas oluliselt arendanud looduskaitset. Järgnesid sõnavõtud Adavere sovhoosi direktorilt Viktor Meistrilt, EPA rektorilt, seltsi Tartu osakonna esimehelt Arnold Rüütlilt ja Võru osakonna esimehelt Albert, Ivaskilt, kes rääkisid oma osakonna tegevusest. Jahimeeste Seltsi esimees Feliks Nõmmsalu leidis, et peame palju rohkem õpetama inimestele looduses käitumist. Seltsi esimees Edgar Tõnurist märkis oma kokkuvõttes, et kõik seltsi liikmed peavad kaasa aitama vastuvõetud otsuste ellurakendamisele. Oma liikmete arvu ei või me mehaaniliselt suurendada. Rohkem ja tihedamaid kontakte on vaja juriidiliste liikmetega. Kuid ei tohi olla näpuga näitajad, peame ka ise kaasa lööma. Palju on ära teha koduümbruste korrastamisel. Looduskaitse Seltsi uusi auliikmeid valiti seekord neli: elupõline Saaremaa metsavaht Heino Ränk, Aidus asuva ilusa koduaia looja põllumees Osvald Laisaar, teeneline kunstitegelane Karl Ader ja seltsi asutajaliige, teeneline kunstnik Märt Laarman. Anti kätte ka aukirjad seltsi teenekamatele liikmetele. Järgnes uue juhatuse ja revisjonikomisjoni valimine. Neisse organeisse valiti rohkelt meie looduskaitse üldtuntud arendajaid (Edgar Tõnurist, Endel Lieberg, Ferdinand Eisen, Heino Teder, Vello Linnamägi jt.) Tartlasi esindavad vabariiklikus juhatuses ka uuel tegevusperioodil J. Eilart, A. Rüütel, A. Marvet, T. Frey ja E. Uibu. Sellega oli konverents lõppenud. Kojusõidule ei mõtelnud aga keegi. Pärast maitsva kapsasupi söömist tehti tutvust Tartu näidissovhoosiga. Esmalt andsid sovhoosi direktor H. Parik ja peamelioraator V. Kraak ülevaate sovhoosist, seejärel oli võimalus tutvuda sovhoosi heakorrastatud keskusega. Järgnes ekskursioon läbi Rahinge ja Vorbuse. Sealt võttis meie busside ja autode kolonn suuna Vooremaale. Ööbimine oli ette nähtud kauni Raigastvere järve kaldal voorenõlval telklaagris. Kui telgid olid üles löödud ja keha kinnitatud, koguneti lõkkeplatsile. Seal olid juba «stardivalmis» rahvarõivastes Liivi ansamblid Riiast ja Ventspilsist, kes esitasid vanu Iiivikeelseid rahvalaule. Neid kommenteeris lähemalt seltsi asutajaliige helilooja Veljo Tormis. Lõkkeõhtut aitasid sisustada veel Eesti NSV teeneline kultuuritegelane Laine Mesikäpp ja ansambel «Hellero» Tartust. Pühapäeval jätkus kokkutulek ekskursiooniga mööda Vooremad. Esimene peatus tehti Kalevipoja sängil, muinaslinnusel, mis on paelunud paljude meie kunstnike pilku ning mida iga konverentsi delegaat võis seltsi auliikme O. Kangilaski kujutuses imetleda ka oma mandaadi esiküljel. Seda, et Vooremaa on tihedalt seotud Kalevipoja-lugudega, saime teada peaaegu igal sammul. Ei ole paika ega pinnavormi, mida rahvas nii või teisiti ei oleks seostanud Kalevipoja tegevusega. Järgmises peatuskohas Saadjärve kaldal võisime tutvuda kõigi kolme ven-na «tööga». Nimelt olevat seal toimunud kiviviskamine, et otsustada, milline vend saab valitsejaks. Kahe vanema venna kivid on praegugi alles — vanima oma järves, keskmise venna kivi kuival maal mõne meetri kaugusel veepiirist. Noorima venna kivi hävis umbes 100 aastat tagasi, sellest on säilinud vaid ase ja lähedal asuva Andrese talu väravapostid. Kokkutulek lõpetati Luual, Palamuse Metsamajanduse Sovhoostehnikumi pargis. Osavõtjail oli kohapealsete spetsialistide juhtimisel võimalik lähemalt tutvuda dendropargiga , samuti karastada end Prossa järves. Ja kui kõik olid jälle kogunenud pargis asuva kõlakoja juurde, jagati välja viimased mälestusesemed, öeldi lahkumissõnad — ja iga buss pööras nina kodu poole. Aasta pärast kohtutakse uuesti.
SILVI PARNAPUU, Eesti NSV Looduskaitse Seltsi instruktor