Saka kokkutuleku ekskursiooni väike taskugiid
Kirde-Eesti põhjaranniku ekskursiooni proloogiks võiks olla väike vahepeatus enne saabumist kokkutulekupaika Saka mõisaparki ( vaata ka http://www.saka.ee/ ). Selleks soovitan Rakvere ja Tallinna poolt tulijail sõita Tallinn – Narva maanteed pidi kuni Ida-Virumaal asuva Aa mõisa teeristist järgmise teeristini mille kaudu käib Kohtla-Järve rahvast populaarsesse suvituspaika Aa randa. Narva ja Tartu poolt tulijail soovitan samuti mööduda nii Ontikale kui Saka külasse viivatest teeristidest ja sõita kuni Aa ranna teeristini. Orientiirideks on põhjapool teed üle põldude paistev vana tiibadeta tuuleveski ning lausa peatee lõunapoolsel pervel kasvav ca. poole sajandi vanune tammepuu. Tamme taga, üle edelapoolses põllunurga paistab metsatukas üks lagendik millel terasem silm märkab ära ka mõned kõrgemad kühmud ning väikese mälestuskivi ja infostendi. Viimaselt saame teada, et tuhatkond aastat tagasi laius siinse soosaare ümber Hiiesoo ning kõrgendikul paiknes Alulinna nimeline soolinnus ning lähedalasuva küla rahva pelgupaik ja ohverdamiskoht. Viimast tõendavad linnuse vahetust lähedusest leitud muinasajast pärit mitmesugused ohvriannid. ( vaata ka http://www.galerii.ee/panoraam/eesti/teemad/muinasaeg/ )Kreutzwaldi poolt üleskirjutatud rahvapärimuste järgi olevat Alulinna ehitanud keegi nõid, kes hoidis seal kinni oma vanemat tütart. Tänu Kreutzwaldile jõudis see paik ka meie rahvuseeposesse Kalevipoeg ja seda Tuuslari kodu nime all. Kuna Saka näol oli tegemist kunagise kauba- ja sõjatee ühe sõlmpunktiga, siis mõõdeti muistsetel aegadel vahemaid nii, et kuni Aluni ja Alult edasi ja nii võis meie maakond saada omale ajaloolise nime – Alutaguse. Alulinna linnusepaigale saab väikeautodega ka lähemale sõita. Selleks tuleb Aa mõisa teeristist sõita mõnisada meetrit lõuna suunas ja esimesel võimalusel pöörata põlluteed pidi idasse. Väikesest võsatukast möödudes paistabki kõnealune põllusopp ja lagendik, milleni viivad rohtukasvanud autojäljed. Kunagise linnusevärava ees mahub veidi manööverdades ka väikeautoga ringi pöörata. Alulinna mälestustamme vastast algav teeots viib aga pärast rannanõlva serval asuvat teeristi ja sealset pööret idasse otse Saka mõisa väravasse ja pargitagusesse kokkutulekupaika. Saka mõisa ja sealt algava pankranniku ning Kivisilla joa kohta leiab huviline lisainfot nii Saka Cliff Hotel & SPA kodulehelt www.saka.ee kui ka Kohtla valla ja Ida-Virumaa mitmetelt internetilehekülgedelt. http://www.ida-viru.ee/?portal=open ELKS kokkutuleku põhiekskursiooni vaatamisväärsuste jt. objektide kohta räägivad sõidu käigus oma juttu nii retke saatvad giidid kui ka kohalikud objektigiidid ja kohtumispaikadesse kutsutud külalised. Kuna aga igasse bussi ja väikeautosse saatjaid ja jutumehi ei jätku ning ka peatuspaikades ei pruugi kõik huvilised giidi ümber kuuldekaugusesse ära mahtuda, siis järgnevaga püüamegi sõidust osalejaile anda vähemalt vihjeid, mida saab kahel pool sõiduteed näha ja mille kohta tasuks iseseisvalt (kas siis enne või pärast reisi) lisainfot juurde hankida. Peale kokkutulekupaigast väljasõitu tasub pilgu lõunasse suunata esimesel suuremal teeristil enne Saka küla. Seal kõrguvad silmapiiril Kohtla-Järve keemiatööstuse rohkem kui saja meetri kõrgused nn. poolkoksimäed. Sellised musta värvi tööstusheitmed tekkivad, kui põlevkivi termilisel töötlemisel võetakse sealt välja nii põlevkiviõli kui teised kasulikud saadused. Kui tavaliselt räägitaksegi Ida-Virumaast kui “tuhamägede maast”, siis tegelikkuses ei vasta see tõele. Rohkem kui neljakümnest maakonna tehiskõrgendikust koosnevad neist 33 hoopis kaevandamisel väljasorteeritavast aherainest e. paekillustikust ja need on tavaliselt tumedamat halli värvi. Põlevkivituhka näeme üldreeglina ainult elektrijaamade juures ja see materjal on tänu küttepõlevkivis sisalduvale märkimisväärsele lubjakivi kogusele (mis küttekoldes lubjaks põleb) hoopiski helehall. Selliseid ehtsaid tuhamägesid, tuhahoidlaid ja settebasseine on kokku kuus. Ühte neist – rohkem kui 50 aastaga ladestatud Kohtla-Järve SEJ tuhamägesid näemegi heledama triibuna keemiatööstuse mustade mägede taustal. Samalt teeristilt vasakule ja mere äärde suunduv tee viib välja võrdlemisi atraktiivsete paljanditega tehiskanjoni – nn. Saka süvamerelasu kaldale. Aastakümneid tagasi lõhati siin pankrannikusse selline randapääs, mille kaudu viidi merre ca 3 km pikkune torujuhe, mida mööda lastakse Kohtla-Järve puhastusseadmetest tulevad veed rannast kaugemale ja ca. 50 meetri sügavusse mere põhja. Selle ekskursiooni käigus me süvamerelasu kaldale siiski ei lähe. Meie retk jätkub aga läbi Saka küla ja möödudes Ontika mõisast viib välja Valaste joa juurde. Peale Saka küla märkab terasem silm muidu hõredamas pangajärsaku serva markeerivas puu- ja põõsaribas ühte tihedamat kohta. Saka-Ontika tee alt läbi minev Ontika peakraav suubub seal pangaservas olevasse jäärakusse kus peitub ka kaheastmeline ja kokku rohkem kui 8-meetrine Karjaoru juga. Ka Karjaoru juga ise jääb seekord nägemata. Valaste joa juures on meie retke esimene vahepeatus. Kui varasemas looduskirjanduses pakutakse joa kõrguseks 26-28 meetrit siis 2003. a. suurte sadude ja üleujutuste ajal tekitas veemöll joaalusesse rusukaldesse uue ja sügavama uhteoru. Et tegemist oli tõesti nn. sajandi sajuga, seda näitavad ka jääraku kaldal veemöllust mahalangenud rohkem kui saja aastased puud. Tänu sellele suurveele on aga Valaste joa kõrguseks mõõdetud nüüd juba 30, 5 meetrit. Edasi jätkub ekskursioonimarsruut Toila suunas. Toila alevikku sisse sõites püüab varsti pilku Toila Sanatooriumi hoone. Kunagisest kaevuritele ehitatud profülaktooriumist on tänaseks saanud kaasaegne puhke- ja ravikompleks mille üheks populaarsemaks osaks ja juurdeehituseks on kujunenud Toila Termide nimeline saunade- ja lõõgastuskeskus. (Vaata ka http://www.kuulutaja.ee/index.php?PID=news&ID=3180 )Sanatooriumihoone tagant läbi sõites näeme varsti vasakul viimasest suurest sõjast pärit Saksa sõdurite matmispaika. Toodi ju Sinimägede lahingutes raskemini haavata saanud võitlejatest osa ravile Toilasse kuid paljusid neist ei õnnestunud päästa. Veidi enne alevikust väljasõitu, Toila Sanatooriumi teeristis saab paremat kätt näha Jõhvist pärit skulptori, Simson von Seakyll’i valmistatud uhket paati, mille materjal on pärit siitsamast Toila rannast. Mõne hetke pärast peale paati pöörame vasakule ja laskume Toilat läbiva Pühajõe orgu. Jõe nime päritolu kohta on liikvel vähemalt kolm legendi. Esiteks asuvad jõe suudme ümbruses meie esiisade mitmed pühad kohad nagu näiteks ohvri- e. tantsukivi ja Nõiamets ehk endine hiiepaik. Teiseks olevat kunagi ammu meie kanti saabunud katkuepideemia, kuid üle Pühajõe polevat haigus levinud ja nii pääsenud hulk inimesi eluga. Üks jutuke pajatab aga, et kunagi meie paganatest esiisade ristimise ajal elanud sealkandis nii palju inimesi, et aja kokkuhoiu huvides viidud ristimine läbi nii, et preester õnnistanud jõe ülaltvoolu ära ja külarahvas aetud korraga läbi jõe. Pühajõe Vokapoolsel kaldal märkab teravam silm veel ka Põhjasõjaaegsete kahurite reduutide jälgi. Nimelt toimusid just siin esimesed Karl XII ja Peeter I vägede vahelised kokkupõrked. Meie reisi teine vahepeatus saab olema Oru pargi Karuväravate juures. ( http://avia.russian.ee/travel/estonia/toila.html )Siit järgneb kohaliku giidi saatel väike jalgsikäik mööda pargi peamist Pärnaalleed kuni kunagise lossi paika ja terrassidele. Meenutagem, et eelmise sajandi alguses laskis sinna endale lossi rajada Peterburi ja kogu Venemaa üks rikkamaid kaupmehi, Grigori Jelisejev ning hiljem sai sellest meie esimese presidendi Konstantin Pätsi suveresidents. Loss ise hävis viimase maailmasõja käigus kuid säilinud on sealsed uhked terrassid , Hõbeallika koobas ja grott jt. vaatamisväärsused ning Eesti üks liigirikkamaid parke. Lisainfot leiab nii Toila valla koduleheküljelt kui ka siis, kui toksida otsingumootorisse sõna Pühaoru mõis. ( vaata ka http://www.hot.ee/pyhaoru/ ) Peale ca. pooletunnist jalgsituuri jätkame reisi Voka suunas ja kohe varsti näeme teest paremal pisikest Pühajõe kirikut. Kui Põhja-Eesti kirikute tornitippudes on tavaliselt rist ja Lõuna-Eestis leiame sageli hoopis kuke kujutis siis Pühajõe kiriku tornis saame näha mõlemat. Veidi peale kirikut viib kõrvaltee paremale kust ka peateele paistab ära Voka krossiraja kohtunikehoone. Loodusehuvilistele pakub aga kindlasti rohkem huvi see info, et samas kõrval oleva Pühajõe ürgoru läänekaldal asuval ojakesel saaks näha mitmeastmelist ja kokku üle 5-meetrilise langusega Aluoja joastikku ja seda toitvat ohvriallikat. Kuni Vokani toimub meie sõit suures osas mööda ajaloolist rannateed mida mööda on aegade jooksul reisinud väga palju kuulsusi ja ka kroonitud päid. Käis ju seda teed pidi pikka aega Peterburi ühendus Euroopaga. Voka mõisaga on ajaloos mitut moodi seotud olnud ka sellised tuntud looduseuurijad ja Tsaari-Venemaa meresõitjad nagu E.Tolli ja Midtendorf.Vokast edasi suundume kõrvalteedelt ära ja kaasaegsele Tallinn-Narva maanteele ning järgmiseks sihtpunktiks on kunagine salastatud linn Sillamäe. Teel sinna ületame mööda tammi veehoidlaks üles paisutatud Sõtke jõekese. Vajas ju kunagine metallurgiaettevõte omale suurt jahutusvee varu ja nii paisutatigi Sõtke jõgi üles kolmeosaliseks paisjärvede kaskaadiks. Lisainfoks niipalju, et ülevalpool paisjärve voolab Sõtke jõgi huvitavas mitmeharulises kanjonis ja neist läänepoolsemas saaksime näha ka ligi neljameetrise kõrgusega Langevoja juga. Mõlemad viimatinimetatud joad jäävad selle ekskursiooni jooksul siiski nägemata. Sillamäe linnas pargime järjekordselt oma transpordivahendid Rumjantsevi tänavale ja suundume kohalikku Kultuurihoonesse. Seal saalis saab kuulda ja näha üht-teist nii hiljuti oma 50-ndat sünnipäeva tähistanud Sillamäe linnast kui ka kogu meie reisist, s.h. ka kohe järgnevast käigust Sillamäe nüüdseks juba kaetud ja ohutuks tehtud radioaktiivsete jäätmete hoidlale ( vaata ka http://www.ehituskaar.ee/?op=art&id=539 ja http://www.neimagazine.com/ ) . Oli ju Sillamäe Põlevkivikeemia Kombinaat väidetavalt sünnipaigaks Nõukogude Liidu esimeste aatomipommide tuumamaterjalidele.Täiendavat infot leiab veel ka Sillamäe linna koduleheküljelt. Sillamäelt välja sõites põikame veel korra peateelt kõrvale ja sõidame vana teed mööda läbi ka Sinimäe lahingupaikadest ning Tornimäe ja Põrguhaua e. Grenaderide mägede vahelt. Esimene olevat omale nime saanud sellest, et sinna mäe otsa rajati Peeter I käsul vahitorn, et varakult märgata rootslaste vägede saabumist. Teise mäe ajalooline nimi pärineb rahvajuttudest millega püüti ära seletada kõrge mäe otsas asuvat sügavat lohku. Ju see siis oli sissepääs põrgusse. Grenaderide mäe nime sai see koht viimase suure sõja ajal ning sealsete vihaste lahingute mälestuseks on sinna püstitatud ka suur ja omapärane rist ja memoriaalsein. Sinimägedes me siiski ühist peatust ei planeeri. Peale Sinimägesid ootab meid varsti uuesti mahasõit peateelt ja varsti jõuame Udria panga servale ja Meriküla dessantide paikadesse. Veel veidi sõitu ja teest paremale jääb omapärase võrakujuga mänd mida nõukogudeaegses turismikirjanduses kutsuti rohkem Šiškini männiks. Seda ilmselt selle tõttu, et nimetatud kuulus vene kunstnik olevat Narva-Jõesuus suvitamas viibides seda kanti maalida armastanud. Tänapäeval on au sees jälle ajalooline nimi – Musimänd. Et see puu eriti just pulmaseltskondade seas väga populaarne on, seda näitab puu külge riputatud pulmalintide hulk. Nimelt mõjuvat abieluõnnele hästi seal puu all musitamas käimine ja armastuse suurust tõendavat see, mida kõrgemale puu otsa saab riputatud pulmalint. Kolmas vahepeatus meie ühisreisil saab olema Narva-Jõesuusse sissesõidul, Kiriku tänava parkla ümbruses. Sealt on kõige mugavam tee, et ära näha kuulus Eestimaa Riviera liivarand ning sinna juurde kuulata ka kohalike omavalitsusjuhtide väikest linnatutvustust.Tagasiteel oma transpordivahendite juurde tasub veel teha üks väike kõrvalepõige mööda rannaga paralleelselt kulgevat väiketänavat lääne suunas. Seal on veel säilinud veidi kunagisele Narva-Jõesuule iseloomuliku puitpitsiga kaunistatud maju.Ka Narva-Jõesuu kohta võib internetist leida palju lisainfot. Teel Narva suunas torkab silma terve rida eri aegade sõdades Narva jõe ületamisel langenud sõduritele. Üks pilkupüüdvamaid neist on veidi enne Narvat postamendi otsa tõstetud II ilmasõja aegne tank T-34. Silmi riivav on vaade ka kunagistele Narva kalmistutele. Kuna põliselanikkond sunniti sõja jalust linnast välja evakueeruma ja peale sõda neid linna tagasi enam ei lastud, siis puuduvad surnuaedade hooldajad. Seetõttu on paljud metallristidki ära vanarauaks viidud ja maa seest turritavad välja vaid ristialused köndid. Narva linnas on ajaloolisi hooneid säilinud napilt. Otse Pimeaia kõrval vaatavad meile vastu nn. “hruštšovka” tüüpi elumajad ja lausa kummaline on nende vahel kohata ehitusstiili ja silueti poolest Tartu Raekoja sarnast hoonet – XVII sajandist pärit Narva Raekoda. Eestis suuruselt kolmandas linnas, Narvas jätkuks vaatamist veel vähemalt pooleks päevaks. Meid aga oodatakse Narva kindluse hoovis, kus toimub meie kokkutuleku pidulik lõpetamine. Ega aga sellega, et kokkutulek läbi on, pruugi lõppenud olla veel meie Kirde-Eesti ekskursioon. Narva kindluse Pika Hermanni tornis ootab ees võrdlemisi kirev ekspositsioon ja tornitipu ca. 50 meetri kõrgusel asuvalt ringrõdult huvitav vaade. Ja neid, kes ka kunagi varem on Narva muuseumis käinud, neil tasub tiir peale teha kindluse kirdenurgas vastavatud Põhjaõuele. Oma transpordiga ekskursioonil olnutel tasub väike tiir teha peale ka Narva linnale. Kindluseesisest parklast välja sõites tasub uuesti teha pea täistiir kesklinna liiklusringile ning sõita siis Puškini tänavat pidi veidi lõunasse. See tee viib esmalt raudteejaamani ja sealt edasi pääseb raudtee alt läbi ja nii jõutakse tutvuma Kreenholmi kvartaliga. Veel ka Kreenholmi suurtest tehasehoonetest mööda sõites leitakse end lõpuks sellises kohas, mida enamus eestlasi pole oma silmaga näinud. Nimelt on seal üks väheseid kohti, kust pääseb nn. “Narva mere” kaldale. Omapärast elamust pakub samas veehoidla tammi serva taga olev ridagaraaide kompleks mille eripäraks on vette avanevad garaaiuksed. Nimelt on tegemist mootorpaadigaraaidega. Tagasiteel kesklinna tasub peale raudteesilla alt läbisõitu sõita otse ja hoida silmad lahti. Siis pole karta, et sõidate mööda teest vasakule jääva kvartali sisse peitunud Aleksandri kirikust. See kirik väärib aga temaga tutvumist. Kiriku eest välja sõites tasub endiselt hoida suunda põhja poole, nii leiate üles ka Rootsi kuninga poolt Narva linnale kingitud suure pronkslõvi. Sealt jõekalda kaljunukilt avaneb ka parim vaade Narva kindlusele. Kõigi nende ja ka paljude teiste Narva linna vaatamisväärsuste ülesleidmiseks tasub aga juba enne reisi tutvuda Narva muuseumi ja linna kodulehekülgedega: http://narvamuuseum.ee; www.narva.ee. Soovitused koostas Ida-Virumaa mees Enn Käiss