Nüüdisaegne maastikukultuur *
Jaan Eilart
Härra president kuulutas Estonias välja Eesti kodukaunistamise aasta, võttes eeskuju president Konstantin Pätsist 1938. aastal. Tookordse presidendi venna, geograafiamagister Peeter Pätsi üldsuunamisel valmistati Kadriorgu ette üle-eestilist kodukaunistamise näitust, mis jäi paraku sõja jalgu. Lennart Meri ilusa ettepaneku realiseerimisteedest ütleksin üht-teist pisut allpool.(...)
Kodukaunistus ei ole ainult rehaga õues käimine. See on kõikide kodude ühendamine loodusega. Pean sellest kodukopli sündroomist rääkima lähemalt. Nimelt (nii ma olen vähemalt ülikoolis 40 aastat õpetanud) on kodukoppel ökoloogilise mitmekesisuse peamiseks elemendiks väljade ja talude tagamaade vahel. Kultuuri ja looduse ühendaja. Eltoni ja Odumi ökotoni looja, kõikide tasandite elustikule elupaiga andja. Eluvõimaluse jätmine kõigile tähendab tasakaalus olevat elukeskkonda. (...)
Ökoloogiline mitmekesisus on omakorda kodukaunistamise alus. Õieti tahaksin öelda, et jutuks peaks olema kodukaunistuslik maastikuhooldus. Nii oleme seda 1992. aastal nimetanud üheskoos Arnold Ermiga, nüüdseks juba Pärnu-Jaagupi mullaks saava, omaaegse vabariigi populaarseima põllumehe, Libatse Moosi talu noorperemehega. Nimelt siis, pisut rohkem kui viis aastat tagasi, koostasime esimese lühijuhendi selle kohta, kuidas ja millistel printsiipidel peaks teisenema suurmajandite kadumise aegadel senine suur loodushoiu valdkond - maastikuhooldus. Seda valdkonda suunas, töötas välja teaduslikke aluseid, ergutas ja juhendas oma vastava osakonna kaudu Eesti Looduskaitse Selts.(...)
Maastikuhooldus oli selleks ajaks Eestis saavutanud rahvusvaheliselt üldtunnustatud taseme. Toimus kaks mitmepäevalist rahvusvahelist konverentsi ja esimene tookordse Nõukogude Liidu konverents. Ainsaks see jäigi, sest loodushoiu maastikuhooldusliku valdkonnaga tegeles tõsisemalt veel ainult Leedu. Simisalus otsustati luua maastikukultuuri kõrgeim autasu. Kuue riigi esindajate hulgas sai selle viimasena Rootsi kuningas, oma maa ühiskondliku looduskaitse juht.
Eesti Looduskaitse Selts korraldas kaks üheaastast maastikuhoolduse kooli. Lõppesid need diplomiprojekti kaitsmisega, enne aga kogu Eestimaa parima ülevaatusega. Lõpetajaid on olnud umbes 160 inimest kogu Eestist. Tartu ülikoolis oli mitu aastat vastav diplomile märgitav eriala. Mõned aastad tuli selle valdkonna asjatundjaid ka Räpinast (tuntuimad EPMÜ aianduse instituudi juhataja ja Tallinna peaökoloog). Kõiki neid ettevõtmisi suunas tookordne Tatari tänava ELKS. Peamine oli aga selles töös vabariiklik maastikuhoolduse konkurss. Oli rajooni tasand ja oli üleriigiline auhindamine. Ainult viimase puhul oli lubatud välja anda O. Soansi - J. Eilarti graafilist kaarti “Eesti loodus, selle omapära ja kaitse”. Rajoonides toimusid iga-aastased seminarid, vahel koguni mitu korda aastas. EPA kvalifikatsioonikursustel õppisid majandijuhid ka maastikuhooldust. Seda õpetati muide ka kahel üle-eestilisel koolide ümbruse kujundamise seminaril (minister F. Eiseni hoolel).
1983. aasta 1. juunil vastu võetud Tallinna Deklaratsioon on saanud Ülemaailmse Looduskaitse Liidu üheks keskseks dokumendiks. Kujundatud graafilise lehena (Urmas Ploomipuu ja Ago Kivi), on see deklaratsioon ka ÜRO ja UNESCO seinal. Tallinna deklaratsiooni peakontseptsioon on: looduse ja kultuuri ühtsus. Niisuguses mõistes, nagu see sai üldtuntuks ühe eestimaalase raamatus Man, ecosystems and culture.
Seda kõike ei tarvitsenuks meelde tuletada. Aga äkki leiame end ometi sealt, kust me 50ndate aastate alguses alustasime. Kas on mõtet raisata aega, et tõestada - vahepealne areng on haaranud maastikku tervikuna. Kodukaunistamine, Eesti külade alandusest ülestõstmine on osa suurest kordasaamise tööst, on osa maastikuhooldusest. Eesti küla püsimisel ja taassünnil on majandustegevust arendades tarvis lähtuda kogu paikkonna ökoloogilistest seostest, esteetilis-psühholoogilistest väärtustest ja ajaloolisest järjepidevusest. Sellele tugineb suurel määral inimese kodutunne, tema töömeeleolu, kohustus tunda ja kanda väärikalt oma elu missiooni. Maastikukultuur ja selle üks põhiline avaldumisvorm - kodukaunistamine määrab Eesti Vabariigi tuleviku teiste riikide hulgas. Määrab kaugelt rohkem kui Toompea lobasuisus.
Maastikukultuur on asendamatu osa rahvuskultuuris!
*Nüüdisaegne maastikukultuur ehk Pühajärve mürts tulekul. “Kultuurimaa”, 21.05.1997. (pikema artikli lühendus)
Härra president kuulutas Estonias välja Eesti kodukaunistamise aasta, võttes eeskuju president Konstantin Pätsist 1938. aastal. Tookordse presidendi venna, geograafiamagister Peeter Pätsi üldsuunamisel valmistati Kadriorgu ette üle-eestilist kodukaunistamise näitust, mis jäi paraku sõja jalgu. Lennart Meri ilusa ettepaneku realiseerimisteedest ütleksin üht-teist pisut allpool.(...)
Kodukaunistus ei ole ainult rehaga õues käimine. See on kõikide kodude ühendamine loodusega. Pean sellest kodukopli sündroomist rääkima lähemalt. Nimelt (nii ma olen vähemalt ülikoolis 40 aastat õpetanud) on kodukoppel ökoloogilise mitmekesisuse peamiseks elemendiks väljade ja talude tagamaade vahel. Kultuuri ja looduse ühendaja. Eltoni ja Odumi ökotoni looja, kõikide tasandite elustikule elupaiga andja. Eluvõimaluse jätmine kõigile tähendab tasakaalus olevat elukeskkonda. (...)
Ökoloogiline mitmekesisus on omakorda kodukaunistamise alus. Õieti tahaksin öelda, et jutuks peaks olema kodukaunistuslik maastikuhooldus. Nii oleme seda 1992. aastal nimetanud üheskoos Arnold Ermiga, nüüdseks juba Pärnu-Jaagupi mullaks saava, omaaegse vabariigi populaarseima põllumehe, Libatse Moosi talu noorperemehega. Nimelt siis, pisut rohkem kui viis aastat tagasi, koostasime esimese lühijuhendi selle kohta, kuidas ja millistel printsiipidel peaks teisenema suurmajandite kadumise aegadel senine suur loodushoiu valdkond - maastikuhooldus. Seda valdkonda suunas, töötas välja teaduslikke aluseid, ergutas ja juhendas oma vastava osakonna kaudu Eesti Looduskaitse Selts.(...)
Maastikuhooldus oli selleks ajaks Eestis saavutanud rahvusvaheliselt üldtunnustatud taseme. Toimus kaks mitmepäevalist rahvusvahelist konverentsi ja esimene tookordse Nõukogude Liidu konverents. Ainsaks see jäigi, sest loodushoiu maastikuhooldusliku valdkonnaga tegeles tõsisemalt veel ainult Leedu. Simisalus otsustati luua maastikukultuuri kõrgeim autasu. Kuue riigi esindajate hulgas sai selle viimasena Rootsi kuningas, oma maa ühiskondliku looduskaitse juht.
Eesti Looduskaitse Selts korraldas kaks üheaastast maastikuhoolduse kooli. Lõppesid need diplomiprojekti kaitsmisega, enne aga kogu Eestimaa parima ülevaatusega. Lõpetajaid on olnud umbes 160 inimest kogu Eestist. Tartu ülikoolis oli mitu aastat vastav diplomile märgitav eriala. Mõned aastad tuli selle valdkonna asjatundjaid ka Räpinast (tuntuimad EPMÜ aianduse instituudi juhataja ja Tallinna peaökoloog). Kõiki neid ettevõtmisi suunas tookordne Tatari tänava ELKS. Peamine oli aga selles töös vabariiklik maastikuhoolduse konkurss. Oli rajooni tasand ja oli üleriigiline auhindamine. Ainult viimase puhul oli lubatud välja anda O. Soansi - J. Eilarti graafilist kaarti “Eesti loodus, selle omapära ja kaitse”. Rajoonides toimusid iga-aastased seminarid, vahel koguni mitu korda aastas. EPA kvalifikatsioonikursustel õppisid majandijuhid ka maastikuhooldust. Seda õpetati muide ka kahel üle-eestilisel koolide ümbruse kujundamise seminaril (minister F. Eiseni hoolel).
1983. aasta 1. juunil vastu võetud Tallinna Deklaratsioon on saanud Ülemaailmse Looduskaitse Liidu üheks keskseks dokumendiks. Kujundatud graafilise lehena (Urmas Ploomipuu ja Ago Kivi), on see deklaratsioon ka ÜRO ja UNESCO seinal. Tallinna deklaratsiooni peakontseptsioon on: looduse ja kultuuri ühtsus. Niisuguses mõistes, nagu see sai üldtuntuks ühe eestimaalase raamatus Man, ecosystems and culture.
Seda kõike ei tarvitsenuks meelde tuletada. Aga äkki leiame end ometi sealt, kust me 50ndate aastate alguses alustasime. Kas on mõtet raisata aega, et tõestada - vahepealne areng on haaranud maastikku tervikuna. Kodukaunistamine, Eesti külade alandusest ülestõstmine on osa suurest kordasaamise tööst, on osa maastikuhooldusest. Eesti küla püsimisel ja taassünnil on majandustegevust arendades tarvis lähtuda kogu paikkonna ökoloogilistest seostest, esteetilis-psühholoogilistest väärtustest ja ajaloolisest järjepidevusest. Sellele tugineb suurel määral inimese kodutunne, tema töömeeleolu, kohustus tunda ja kanda väärikalt oma elu missiooni. Maastikukultuur ja selle üks põhiline avaldumisvorm - kodukaunistamine määrab Eesti Vabariigi tuleviku teiste riikide hulgas. Määrab kaugelt rohkem kui Toompea lobasuisus.
Maastikukultuur on asendamatu osa rahvuskultuuris!
*Nüüdisaegne maastikukultuur ehk Pühajärve mürts tulekul. “Kultuurimaa”, 21.05.1997. (pikema artikli lühendus)
Eesti Looduskaitse Selts muutunud ühiskonnas
Arvo Iital
Eesti ühiskond on meie viimasest korralisest kongressist möödunud nelja aastaga teinud läbi suure teisenemise. Uute oludega on tulnud kohaneda ka kõikidel organisatsioonidel. Seega on Eesti Looduskaitse Seltsi tegevuse ülevaade 12. kongressi järgsest ajast omamoodi ühelt ühiskonnakorralt teisele ülemineku retrospektiiv ühe ühiskondliku organisatsiooni näitel. Hakkasid ju tõelise turumajanduse idud võrsuma alles pärast rahareformi, mis sai teoks vaid aasta enne viimast kongressi.
Olulisimaks muutuseks on kahtlemata olnud inimeste eneseteostuse võimaluste avardumine ja eneseväljenduse vormide mitmekesistumine. Organisatsiooniline rohkus võimaldab nüüd rakendust leida kõige spetsiifilisemate huvidega inimestel, mistõttu on selts pidanud kahjuks loovutama hulgaliselt inimesi tekkinud uutele ühendustele. Paljudel on aga enese ja pere elatamisega sedavõrd suured raskused, et aega huviala liinis teotseda üldse ei leia.
Koos sotsialistlike ettevõtete kadumisega ja täiesti uue majanduskeskkonna tekkega hääbus seltsi toetajaliikmeskond. Endisest hästi välja arenenud ja funktsioneerivast süsteemist on järel vaid pisku. Uute toetajaliikmete leidmine edeneb väga visalt.
Samas on täiesti selge, et poliitilise ja majandustahte kõrvale on vaja üha laialdasemat rahva omaalgatuslikku väljundit. Eriti praegu, mil kauka kopsakus kaalub riigi otsustajate silmis sageli rohkem kui looduse rariteedid või kauaaegselt kaitstud maastikud. See kõik sisendab lootust, et ka seltsi teorohked ajad on taas ees ning looduse ja kultuuri ühtsuse mõtte kandjana leiab selts oma niši. Mõneski küsimuses on selts püüdnud otsustajaid mõjutada looduskaitse mõtte suunas, olgu siis puude langetamise puhul Tallinna südalinnas (tegelik diskussioon Tallinna haljastuspoliitikas algaski pärast akadeemik Viktor Masingu ettekannet seltsi kaastoimimisel korraldatud põlispuude kaitsele pühendatud looduskaitsekuu avamisel Tallinna Raekojas), paekivi ratsionaalsemaks kasutamiseks koostöös Eesti Paeliiduga, põlevkivikarjääri rajamise kavade puhul Sonda osakonnas või turbavarude ratsionaalsemaks kasutamiseks seoses Tartu soojamajanduse rekonstrueerimisega, samuti protestides Pühajärve rahvusmaastiku rikkumise ning selle maatüki mahamüümise vastu või Barclay de Tolli Jõgeveste kodupargi eravalduseks saamisel. Seltsi esindajana osaleb Peaministri juhitava Säästva Arengu Nõukogu töös A. Iital.
Aruandeperioodi aastad annavad aga ka omamoodi hinnangu seltsi nõukogudeaegsele tegevusele. Jaan Eilart asus toimima seltsi asutava komisjoni esimehena 1965. a. sügisest ning siis algas seltsi asutajaliikmete kaudu meie organisatsiooni tulevikunäo kujundamine. Selle väga mõjusaks eelduseks oli 1958. a. (taas J. Eilarti hoolel) rajatud Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering (praegune president Taavi Pae), kes on nüüdseks iseseisva juriidilise isikuna lülitunud ka meie üle-eestilise seltsiga. Samavõrd oluline oli paljude üldtuntud kultuuritegelaste ning teadlaste tulek seltsi esimesse liikmeskonda. See tõi kiiresti autoriteedi, ent ajendas ka kahtlusi EKP juhtkonnas meie organisatsiooni natsionalismi kaldumises. Seda situatsiooni on äsja tabavalt iseloomustanud seltsi Tartu osakonna omaaegne esimene sekretär Jaan Kaplinski: “Kui nõukogude ajal looduskaitse oli üks osa legaalsest ja igale õigele eestlasele peaaegu kohustuslikust rahvuslikust üritusest, siis nüüd saavad ja julgevad end vabalt väljendada ka need, kes loodust kardavad ja looduskaitset põlgavad”.
Eeltoodud näited on kinnituseks sellele ärimajandusest lähtuvale lähenemisele. Ja samas saame kinnitada, et selts on tänase Eesti eest teinud aegumatu väärtusega tööd. Seltsi liikmespere on oma esindajate kaudu teeninud Eesti riigile osutatud teenete eest Eesti Vabariigi esimesed autasud. Riigivapi Valgetähe, Punase Risti või Kotkaristi erinevais klassides ordeneid määras Eesti Vabariigi president hulgale seltsi senise töö arendajaile, asutaja-, au- ja tegevliikmeile (Herbert Kuurme, Nils Sachris, Jaan Kaplinski, Hando Runnel, Helju Tauk, Hans Küüts, Kaljo Põllu, Julius Põldmäe, Ingrid Rüütel, Taimi Parve, Harri Tulp, Karl Gailit, Leo Reinsalu). Seltsi auliige Enno Piir sai Valgetähe medali, seltsi kauaaegne esimees Jaan Eilart aga Valgetähe ordeni otseselt looduskaitse teenete eest Eesti Vabariigi taastamisel.
Põhiosas on säilinud seltsi paiklik struktuur, ehkki mõnedes osakondades on tegevus soikunud. Selles on suur süü kahtlemata ka seltsi esimehel ja juhatusel. Nõrgaks on jäänud side osakondadega. Seltsi töötajad ei ole suutnud süstemaatiliselt osakondadega tihedamat kontakti hoida. Samas on siiski tekkinud ka uusi struktuuriüksusi (näiteks Eesti Noorte Looduskaitse Ühing, mille tegevuse suunajaks selts otseselt on). Uutes oludes on osakonnad seisnud vastakuti samade raskustega, millega selts tervikuna. Keeruline oli muutuvas ühiskonnas leida toimimisprioriteete. Kogu tegevuse suureks piirajaks on majanduslike võimaluste piiratus.
Ilmselt pole kõige optimaalsem seltsi praegune juhtimisstruktuur. Seltsi esimehel peab olema enam aega seltsi igapäevatööd korraldada. See on aga võimalik vaid seltsis põhitöökohaga ametis olles. Napid finantsid ei võimalda seltsil arvestatavalt konkureerida tööturul, sest palgatase on üsna madal. Kõike seda peame arvesse võtma oma tegevussihtide seadmisel.
Viimasest kongressist möödunud aastad on toonud seltsi liikmeskonnale valusaid kaotusi. Meie hulgast on lahkunud seltsi auliikmed, hea looduse tundja ja puuskulptuurimeister Osvald LAISAAR (01.01.1909 - 27.04.1996), geoloog Karl MÜÜRISEPP (01.08.1907 - 28.02.1996), kauaaegne maamajanduse juht ja seltsi Tallinna osakonna liider, seltsi asutajaliige Guido TALIJÄRV (21.02.1931 - 12.08.1996), looduse tundja selle tegelikus tähenduses, fenoloog ja põllumees Vadim ¨elnin (12.02.1909 - 03.05.1996), metsateadlane, Tartu dendroloogiaringi juhendaja, seltsi asutajaliige prof. Olev HENNO (13.03.1914 - 01.04.1994), seltsi esimese Vigala osakonna asutaja Riho VÕHANDU (12.11.1901 - 24.01.1994), Võru osakonna kauaaegne esimees Albert IVASK (16.09.1906 - 27.12.1995), seltsi kõikide suuremate kokkusaamiste hingestaja Lahemaa rahvuspargist Aadu KIVIRÜÜT (05.01.1912 - 24.12.1995).
Meie hulgast on lahkunud ka kauaaegne A.H.Tammsaare osakonna esimees Endel TORI, Väike-Maarja ja hiljem Lõuna -Pandivere osakonna esimees Alar VETTIK, hea kodukandi tundja ja Vooremaa uurija Helve ANTON, metsandusdotsent Lembit MUISTE Tartu osakonnast, kodukaunistuse idee kandja ja teostaja ammu enne selle kirjasõnas vormimist Jüri EILART, seltsi Tatari tänava raamatukogu juhataja Tiina TALIJÄRV.
Tegevus looduskaitse hariduse vallas on jätkunud põhilise töösuunana, kuid traditsioonilised töövormid - looduskaitse rahvaülikoolid, õpetajate suvekoolid - on vaibunud kahjuks möödununähteks. Mitmed kavad on jäänud ellu viimata või lükkunud tulevikku. Paljukski pole jätkunud ei jõudu ega finantse (näiteks seltsi 30 tegevusaasta suurejoonelisem tähistamine).
Kongresside vahelisel ajal toimus kolm seltsi üleriigilist kokkutulekut. 30.-31. juulini 1994. aastal viibiti Koitjärve - Pillapalu - Paukjärve loodusmaastikul, mis nõukogude ajal oli omamoodi militaarkaitse all ning seetõttu kohati tõelise reservaadi mõõtu andev. Samas toimus ka seltsi täiskogu istung. Kokkutulnud osalesid mälestustseremoonial Koitjärve Oru metsavahitalu asemel Puhatu-Putkis 1944.aastal langenud metsateadlase Artur Hanseni mälestuseks. Toimus Kalevi üksuse paraad koos ökoskautidega. Ettekannetega esinesid Põhja-Kõrvemaa järvedest Aare Mäemets ja endise polügooni metsadest Toomas Tiits. Teise päeva retk viis Jussi järvede lähistelt Kullile. Külastati Kristjan Palusalu autasutalu Pillapalus, kus olümpiavõitjat meenutasid Helle Palusalu, Heino Lipp ja 1936. a. olümpiamängude osalejad Ruudi Toomsalu ning Arnold Viiding (Austraalia).
1995 aasta üle-eestiline kokkutulek sai teoks 29. ja 30. juulil Endla Riiklikul Looduskaitsealal (peakorraldaja Jõgeva osakond, Ärni Kuusik). Tooma sookaitsejaamas avati mälestustahvel Eesti palünoloogia rajajale Paul Thomsonile (1892-1957). Ettekannetes käsitleti Endla kaitseala iseloomulikke tahke (Ärni Kuusik), ja soojaama tegevust (Andres Kimmel). Kokkutuleku teisel päeval toimus ekskursioon marsruudil Kassinurme - Kuremaa - Laiuse (Karl XII 1701.aastal istutatud pärn) - Vaimastvere (Hugo Raudsepa noorusmaad) - Kärde mägi (Fr. R. Faehlmann) - Piibe (K. E. von Baer) - Koeru (Eduard Viiralti noorusaja paik) - Norra mõis. Kokkutulnud läbisid Norra-Oostriku allikate õpperaja. Laagripaigas Kassinurmel toimus ka seltsi täiskogu istung. Täiskogu ei pidanud võimalikuks seltsi esimehe Jaan Eilarti tagasiastumispalvet rahuldada.
1996. aastal said seltsi esindajad kokku Paunküla veehoidla kaldal. Tallinna joogiveevarustusest ja veekasutuse õiguslikest aspektidest kõnelesid Vootele Hansen ja Enn Loigu. Laagripaik oli kaunis Kose-Uuemõisa pargis Pirita jõe käärus, kus sordiaretajast Jaan Raeda-Jürgensonist kõneles Uno Kivistik. Koduloomuuseumis sai vaadata näitust õpetajate suvekoolide ajaloost (Helve ja Hardo Voll). Kokkutuleku teise päeva ekskursioon viis A. Iitali ja A.Talioja üldjuhendamisel Jüriöö ülestõusu Kanavere lahingupaika, sealt Tuhala mõisaparki, kus tutvuti kaasaegse sotsioloogia ühe rajaja Paul von Liliefeld-Toali ja Liivimaa atlase koostaja, kartograaf Ludvig August Mellini tehtuga. Käidi ka Järvi talu ehisaias (Maimu Soans) ja Tuhala karstialal. Kokkutulek lõpetati Tuhala nõiakaevu lähistel, kus sai näha Ülo Õuna alalist skulptuuride väljapanekut. Lahkeid seletusi andis seejuures Inara Õun. Kokkutuleku korraldamiseks andsid peapanuse Kose-Uuemõisa (R. Keskpaik) ja Tuhala (A.Talioja) osakond.
Seltsi erakorraline kongress toimus 30. aprillil Tartus. Seltsi ühe rajaja ja seltsi algaegadest peale juhtinud Jaan Eilarti lahkumissoovist tingituna oli kongressi päevakorras seltsi esimehe valimine. ELKSi esimeheks valiti Arvo Iital. Kongress täiendas ka seltsi põhikirja vastavalt äsja vastuvõetud “Mittetulundusühingute seadusele”.
Piirkondlikest kokkutulekutest nimetagem Tallinna loodusesõprade kokkutulekut Naissaarel. Kui varem oli kuni 10 piirkondlikku kokkutulekut, siis oluliselt on nõrgenenud ka see tegevusvorm.
Seltsi õppekeskustest jätkasid aktiivset tegutsemist Tuhala õppekeskus Ants Talioja suunamisel ja Krabi õppekeskus Vello Denksi juhendamisel. Kahjuks pidi selts omandiprobleeemide tõttu loovutama Paasiku õppekeskuse Orissaares.
Jätkunud on õpperetkede korraldamine. Tartu osakonna õppesõidud on Heino Mardiste, Aare Mäemetsa, Loit Reintami jt. juhendamisel viinud vägagi paljudesse paikadesse Eestis. Tallinna Looduskaitse Selts korraldas seltsi auliikme Abro Teemuski juhendamisel Harjumaal huvilistele tasulisi õppeekskursioone, kuhu vahel kõik soovijad kaasagi ei mahtunud. Lisaks rohkelt õpperetki seltsi liikmetele.
Seltsi Räpina osakond oli tegev kodu-uurimise konverentsi korraldamises Põlvas 1996.aastal. Tegevust alustas looduse kool Tallinnas. Aktiivselt tegutseb Loodusfotograafide klubi (Heiko Kruusi). Tallinna osakond on korraldanud traditsioonilisi looduskaitse-teemalisi mälumänge 6.-9. klassi õpilastele. Tartu linna ja maakonna keskkoolidele on looduskaitse viktoriine viinud läbi Tartu osakond.
Näitustest nimetagem Põlva osakonna korraldatud Kaljo Põllu graafika näitust seltsi ja J. Eilarti kunstikogust, samuti seltsi mitmete koosviibimiste interjööri kaunistaja Aino Pajupuu taimekunsti näitusi Tallinnas Loodusmuuseumis, Paide Koduloomuuseumis, Jüri kultuurikeskuses ja Tallinna vanalinna päevadel.
Põneva teose “Eesti raua radadel. Rauaraamat” raua osast meie rahvapärimustes, raua toponüümikast, aga ka raua saamisviisidest soo- ja järvemaagist kaugetel esiaegadel avaldas 1995 aastal seltsi Tallinna osakonna liige Arvi Lauringson.
Maastikuhoolduse vallas on olulisemaks saavutuseks seltsis välja töötatud rahvusmaastike programm ning konkreetsete maastike ülevaatus ja viie riigi ekspertide kaudu hindamine. Praeguseks on trükis üks ulatuslikum Eesti rahvusmaastike monograafia ja ingliskeelne selleteemaline raamat. Rahvusmaastike hulka on Eestis arvatud 29 piirkonda, neist meie kongressi toimumise piirkonnas Sinimäed, Kuremäe-Kivinõmme ning Toila-Ontika pankrannik. Projekti käivitamiseks andis tuge Soome Keskkonnaministeerium (O.Ojala).
Mitmed seltsi osakonnad on osalenud maastikuhoolduslikes välitöödes. Nii korrastas Jõhvi osakond (L. Võlu) Toila ja Jõhvi parki, Tartu osakond (N. Preiman) pikaajaliselt Raadi parki, Tallinna Selts Harku, Viimsi, Veskimetsa ja Lepiku parki. Seltsi liikmed osalesid Pilistvere kivikangru ümbruse korrastustöödes ja Raplamaal Jalase küla hooldamisel. Eesti Vabariigi esmase loomise aegade loodusehoidjaile (T. Lippmaa, J. Piiper, A. Mathiesen, F. Bucholtz, H. Koppel, P. Päts, J. Lepiksaar jt.) on istutatud mälestustammed.
Mõned seltsi osakonnad (nt. Rapla, H.Past, ja Viljandi, H.Hallemaa) on aktiivselt osalenud ökovaldade liikumises. Seltsi osa selles vajalikus töös on arutatud ELKS-i juhatuses. Rapla osakonna esimehe koostatuna ilmus 1997. aastal kogumik “Ökoskaudist ökovallani” mille autoriteks Heik Past, Harry Tulp, Jaan Eilart, Harri Jõgisalu (Märjamaa looduskaitse õpperada), Arvi Paidla (Loosalu - Paluküla õpperada), Lembit Tihkan (Valgu kooli õpperada). Seega on selles kogumikus avaldatud kolme õpperaja kirjeldused. Seltsi tegevuse üheks oluliseks suunaks ongi olnud looduse õpperadade süsteemi väljaarendamine Eestis. Kongresside vahelisel ajal rajas uue õpperaja Saadjärvel Tartu osakond (N. Preiman). Tartu osakond koos Elva osakonnaga taastas ka Vapramäe-Peedu õpperaja ning korrastas teisigi radade süsteeme. Jaan Eilarti koostatuna valmis õpperadade süsteem Vaivara Sinimägedes, samuti mitme Eesti õpperaja saksakeelne tutvustus Saksamaal ilmunud monograafias.
Jätkus Eesti loodus- ja kultuuriloos oluliste paikade ja isikute mälestuskohtade tähistamine. Seltsi korraldamisel valmisid monumendid auliikmele Vadim ¨elninile (Elva), auliikmele Leo Nõgesele (Rannu), ariidsete alade uurijale, A. H. Tammsaare medali laureaadile Leonid Rodinile.
ELKS (J.Eilart, H. Past) on lülitunud Presidendi algatatud kodukaunistamise liikumisse. Maastikuhooldusliku kodukaunistuse põhimõtted uutes oludes töötasid välja Jaan Eilart ja nüüd juba meie hulgast lahkunud Arnold Erm. Jätkus ka maastikuhoolduse alane konsulteerimine
Rahvusvahelise koostöö raames tegutseb selts aktiivselt kahes olulises organisatsioonis - IUCN (seltsi esindaja Jaan Eilart) ja CCB (Puhta Läänemere Ühendus). ELKS on CCB täisliige ja seltsi esindaja A.Iital nüüd taas ka CCB juhatuses. Nendes organisatsioonides osalemine on hõlbustanud metoodiliste materjalide saamist, teabevahetust teiste organisatsioonidega ja võimaldanud materiaalset tuge konkreetsete projektide tarbeks.
Osalemine rahvusvahelises koostöös aitab tugevdada seltsi majandusbaasi.
Jätkunud on hea koostöö Soome Looduskaitse Liiduga ning Kodukoha Liiduga, samuti mitmete ühiskondlike looduskaitse-organisatsioonidega USA-st kuni Läänemere-äärsete riikideni.
Uutes oludes on palju vaeva nõudnud seltsi tegevuseks raha leidmine. Üksikisiku liikmemaksud laekuvad osakondadele. Endised lepingupartnerid (neid oli 540) on suures osas ära langenud, sest majandid on laiali läinud. Uusi aga lisandub visalt. Siiski on seltsi tegevust toetanud Järvselja ÕKMM, Eesti Merelaevandus, Tallinna Sadam, AS Tarmeko, AS Sangar, Eesti Põlevkivi, Paulig Baltic. Mitmesugustest fondidest ja rahvusvahelistelt organisatsioonidelt kindla suunitlusega projekti teostamiseks saadud lepinguist kulub peamine osa uurimisülesannete täitmisele. Seltsi suuremate projektide tarbeks on saadud finantstuge Eesti Keskkonnafondilt (maastikuhoolduslikeks töödeks Sinimägedes), Tallinna Keskkonnafondilt looduskaitsekuu ürituste korraldamiseks Tallinnas, Soome Keskkonnaministeeriumilt rahvusmaastike projekti mõnede alalõikude täitmiseks, Soome Kodukoha Liidult, Riigi Metsaametilt ja Puhta Läänemere Ühenduselt seltsi pakilisemate kulude katteks. Osakondadel on õnnestunud tuge saada ka keskkonnafondi kohalikest osafondidest.
Peale mitmekordseid sissemurdmisi on seltsil puudus paljust vajalikust tehnikast (näiteks kompuutrid, paljundusaparaat ja faks või e-mail) milleta rahvusvaheline suhtlemine on üsna keeruline. Selleks kõigeks on vaja abi otsida teistest asutustest, kuid see võtab aega ja nõuab kulutusi.
Seega on seltsi tegevus taastunud Eesti Vabariigis läbi elanud oma tõsiseid jälgi jätnud vaibumisperioodi. Osakondade uuenevad juhtkonnad, nooruse juurdetulek, uudsete ideede ning aadete võimendumine peab aluse rajama senistest traditsioonidest tuleneva töö tõhusamaks muutmisele kogu meie maa ja rahva nimel.
Eesti ühiskond on meie viimasest korralisest kongressist möödunud nelja aastaga teinud läbi suure teisenemise. Uute oludega on tulnud kohaneda ka kõikidel organisatsioonidel. Seega on Eesti Looduskaitse Seltsi tegevuse ülevaade 12. kongressi järgsest ajast omamoodi ühelt ühiskonnakorralt teisele ülemineku retrospektiiv ühe ühiskondliku organisatsiooni näitel. Hakkasid ju tõelise turumajanduse idud võrsuma alles pärast rahareformi, mis sai teoks vaid aasta enne viimast kongressi.
Olulisimaks muutuseks on kahtlemata olnud inimeste eneseteostuse võimaluste avardumine ja eneseväljenduse vormide mitmekesistumine. Organisatsiooniline rohkus võimaldab nüüd rakendust leida kõige spetsiifilisemate huvidega inimestel, mistõttu on selts pidanud kahjuks loovutama hulgaliselt inimesi tekkinud uutele ühendustele. Paljudel on aga enese ja pere elatamisega sedavõrd suured raskused, et aega huviala liinis teotseda üldse ei leia.
Koos sotsialistlike ettevõtete kadumisega ja täiesti uue majanduskeskkonna tekkega hääbus seltsi toetajaliikmeskond. Endisest hästi välja arenenud ja funktsioneerivast süsteemist on järel vaid pisku. Uute toetajaliikmete leidmine edeneb väga visalt.
Samas on täiesti selge, et poliitilise ja majandustahte kõrvale on vaja üha laialdasemat rahva omaalgatuslikku väljundit. Eriti praegu, mil kauka kopsakus kaalub riigi otsustajate silmis sageli rohkem kui looduse rariteedid või kauaaegselt kaitstud maastikud. See kõik sisendab lootust, et ka seltsi teorohked ajad on taas ees ning looduse ja kultuuri ühtsuse mõtte kandjana leiab selts oma niši. Mõneski küsimuses on selts püüdnud otsustajaid mõjutada looduskaitse mõtte suunas, olgu siis puude langetamise puhul Tallinna südalinnas (tegelik diskussioon Tallinna haljastuspoliitikas algaski pärast akadeemik Viktor Masingu ettekannet seltsi kaastoimimisel korraldatud põlispuude kaitsele pühendatud looduskaitsekuu avamisel Tallinna Raekojas), paekivi ratsionaalsemaks kasutamiseks koostöös Eesti Paeliiduga, põlevkivikarjääri rajamise kavade puhul Sonda osakonnas või turbavarude ratsionaalsemaks kasutamiseks seoses Tartu soojamajanduse rekonstrueerimisega, samuti protestides Pühajärve rahvusmaastiku rikkumise ning selle maatüki mahamüümise vastu või Barclay de Tolli Jõgeveste kodupargi eravalduseks saamisel. Seltsi esindajana osaleb Peaministri juhitava Säästva Arengu Nõukogu töös A. Iital.
Aruandeperioodi aastad annavad aga ka omamoodi hinnangu seltsi nõukogudeaegsele tegevusele. Jaan Eilart asus toimima seltsi asutava komisjoni esimehena 1965. a. sügisest ning siis algas seltsi asutajaliikmete kaudu meie organisatsiooni tulevikunäo kujundamine. Selle väga mõjusaks eelduseks oli 1958. a. (taas J. Eilarti hoolel) rajatud Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering (praegune president Taavi Pae), kes on nüüdseks iseseisva juriidilise isikuna lülitunud ka meie üle-eestilise seltsiga. Samavõrd oluline oli paljude üldtuntud kultuuritegelaste ning teadlaste tulek seltsi esimesse liikmeskonda. See tõi kiiresti autoriteedi, ent ajendas ka kahtlusi EKP juhtkonnas meie organisatsiooni natsionalismi kaldumises. Seda situatsiooni on äsja tabavalt iseloomustanud seltsi Tartu osakonna omaaegne esimene sekretär Jaan Kaplinski: “Kui nõukogude ajal looduskaitse oli üks osa legaalsest ja igale õigele eestlasele peaaegu kohustuslikust rahvuslikust üritusest, siis nüüd saavad ja julgevad end vabalt väljendada ka need, kes loodust kardavad ja looduskaitset põlgavad”.
Eeltoodud näited on kinnituseks sellele ärimajandusest lähtuvale lähenemisele. Ja samas saame kinnitada, et selts on tänase Eesti eest teinud aegumatu väärtusega tööd. Seltsi liikmespere on oma esindajate kaudu teeninud Eesti riigile osutatud teenete eest Eesti Vabariigi esimesed autasud. Riigivapi Valgetähe, Punase Risti või Kotkaristi erinevais klassides ordeneid määras Eesti Vabariigi president hulgale seltsi senise töö arendajaile, asutaja-, au- ja tegevliikmeile (Herbert Kuurme, Nils Sachris, Jaan Kaplinski, Hando Runnel, Helju Tauk, Hans Küüts, Kaljo Põllu, Julius Põldmäe, Ingrid Rüütel, Taimi Parve, Harri Tulp, Karl Gailit, Leo Reinsalu). Seltsi auliige Enno Piir sai Valgetähe medali, seltsi kauaaegne esimees Jaan Eilart aga Valgetähe ordeni otseselt looduskaitse teenete eest Eesti Vabariigi taastamisel.
Põhiosas on säilinud seltsi paiklik struktuur, ehkki mõnedes osakondades on tegevus soikunud. Selles on suur süü kahtlemata ka seltsi esimehel ja juhatusel. Nõrgaks on jäänud side osakondadega. Seltsi töötajad ei ole suutnud süstemaatiliselt osakondadega tihedamat kontakti hoida. Samas on siiski tekkinud ka uusi struktuuriüksusi (näiteks Eesti Noorte Looduskaitse Ühing, mille tegevuse suunajaks selts otseselt on). Uutes oludes on osakonnad seisnud vastakuti samade raskustega, millega selts tervikuna. Keeruline oli muutuvas ühiskonnas leida toimimisprioriteete. Kogu tegevuse suureks piirajaks on majanduslike võimaluste piiratus.
Ilmselt pole kõige optimaalsem seltsi praegune juhtimisstruktuur. Seltsi esimehel peab olema enam aega seltsi igapäevatööd korraldada. See on aga võimalik vaid seltsis põhitöökohaga ametis olles. Napid finantsid ei võimalda seltsil arvestatavalt konkureerida tööturul, sest palgatase on üsna madal. Kõike seda peame arvesse võtma oma tegevussihtide seadmisel.
Viimasest kongressist möödunud aastad on toonud seltsi liikmeskonnale valusaid kaotusi. Meie hulgast on lahkunud seltsi auliikmed, hea looduse tundja ja puuskulptuurimeister Osvald LAISAAR (01.01.1909 - 27.04.1996), geoloog Karl MÜÜRISEPP (01.08.1907 - 28.02.1996), kauaaegne maamajanduse juht ja seltsi Tallinna osakonna liider, seltsi asutajaliige Guido TALIJÄRV (21.02.1931 - 12.08.1996), looduse tundja selle tegelikus tähenduses, fenoloog ja põllumees Vadim ¨elnin (12.02.1909 - 03.05.1996), metsateadlane, Tartu dendroloogiaringi juhendaja, seltsi asutajaliige prof. Olev HENNO (13.03.1914 - 01.04.1994), seltsi esimese Vigala osakonna asutaja Riho VÕHANDU (12.11.1901 - 24.01.1994), Võru osakonna kauaaegne esimees Albert IVASK (16.09.1906 - 27.12.1995), seltsi kõikide suuremate kokkusaamiste hingestaja Lahemaa rahvuspargist Aadu KIVIRÜÜT (05.01.1912 - 24.12.1995).
Meie hulgast on lahkunud ka kauaaegne A.H.Tammsaare osakonna esimees Endel TORI, Väike-Maarja ja hiljem Lõuna -Pandivere osakonna esimees Alar VETTIK, hea kodukandi tundja ja Vooremaa uurija Helve ANTON, metsandusdotsent Lembit MUISTE Tartu osakonnast, kodukaunistuse idee kandja ja teostaja ammu enne selle kirjasõnas vormimist Jüri EILART, seltsi Tatari tänava raamatukogu juhataja Tiina TALIJÄRV.
Tegevus looduskaitse hariduse vallas on jätkunud põhilise töösuunana, kuid traditsioonilised töövormid - looduskaitse rahvaülikoolid, õpetajate suvekoolid - on vaibunud kahjuks möödununähteks. Mitmed kavad on jäänud ellu viimata või lükkunud tulevikku. Paljukski pole jätkunud ei jõudu ega finantse (näiteks seltsi 30 tegevusaasta suurejoonelisem tähistamine).
Kongresside vahelisel ajal toimus kolm seltsi üleriigilist kokkutulekut. 30.-31. juulini 1994. aastal viibiti Koitjärve - Pillapalu - Paukjärve loodusmaastikul, mis nõukogude ajal oli omamoodi militaarkaitse all ning seetõttu kohati tõelise reservaadi mõõtu andev. Samas toimus ka seltsi täiskogu istung. Kokkutulnud osalesid mälestustseremoonial Koitjärve Oru metsavahitalu asemel Puhatu-Putkis 1944.aastal langenud metsateadlase Artur Hanseni mälestuseks. Toimus Kalevi üksuse paraad koos ökoskautidega. Ettekannetega esinesid Põhja-Kõrvemaa järvedest Aare Mäemets ja endise polügooni metsadest Toomas Tiits. Teise päeva retk viis Jussi järvede lähistelt Kullile. Külastati Kristjan Palusalu autasutalu Pillapalus, kus olümpiavõitjat meenutasid Helle Palusalu, Heino Lipp ja 1936. a. olümpiamängude osalejad Ruudi Toomsalu ning Arnold Viiding (Austraalia).
1995 aasta üle-eestiline kokkutulek sai teoks 29. ja 30. juulil Endla Riiklikul Looduskaitsealal (peakorraldaja Jõgeva osakond, Ärni Kuusik). Tooma sookaitsejaamas avati mälestustahvel Eesti palünoloogia rajajale Paul Thomsonile (1892-1957). Ettekannetes käsitleti Endla kaitseala iseloomulikke tahke (Ärni Kuusik), ja soojaama tegevust (Andres Kimmel). Kokkutuleku teisel päeval toimus ekskursioon marsruudil Kassinurme - Kuremaa - Laiuse (Karl XII 1701.aastal istutatud pärn) - Vaimastvere (Hugo Raudsepa noorusmaad) - Kärde mägi (Fr. R. Faehlmann) - Piibe (K. E. von Baer) - Koeru (Eduard Viiralti noorusaja paik) - Norra mõis. Kokkutulnud läbisid Norra-Oostriku allikate õpperaja. Laagripaigas Kassinurmel toimus ka seltsi täiskogu istung. Täiskogu ei pidanud võimalikuks seltsi esimehe Jaan Eilarti tagasiastumispalvet rahuldada.
1996. aastal said seltsi esindajad kokku Paunküla veehoidla kaldal. Tallinna joogiveevarustusest ja veekasutuse õiguslikest aspektidest kõnelesid Vootele Hansen ja Enn Loigu. Laagripaik oli kaunis Kose-Uuemõisa pargis Pirita jõe käärus, kus sordiaretajast Jaan Raeda-Jürgensonist kõneles Uno Kivistik. Koduloomuuseumis sai vaadata näitust õpetajate suvekoolide ajaloost (Helve ja Hardo Voll). Kokkutuleku teise päeva ekskursioon viis A. Iitali ja A.Talioja üldjuhendamisel Jüriöö ülestõusu Kanavere lahingupaika, sealt Tuhala mõisaparki, kus tutvuti kaasaegse sotsioloogia ühe rajaja Paul von Liliefeld-Toali ja Liivimaa atlase koostaja, kartograaf Ludvig August Mellini tehtuga. Käidi ka Järvi talu ehisaias (Maimu Soans) ja Tuhala karstialal. Kokkutulek lõpetati Tuhala nõiakaevu lähistel, kus sai näha Ülo Õuna alalist skulptuuride väljapanekut. Lahkeid seletusi andis seejuures Inara Õun. Kokkutuleku korraldamiseks andsid peapanuse Kose-Uuemõisa (R. Keskpaik) ja Tuhala (A.Talioja) osakond.
Seltsi erakorraline kongress toimus 30. aprillil Tartus. Seltsi ühe rajaja ja seltsi algaegadest peale juhtinud Jaan Eilarti lahkumissoovist tingituna oli kongressi päevakorras seltsi esimehe valimine. ELKSi esimeheks valiti Arvo Iital. Kongress täiendas ka seltsi põhikirja vastavalt äsja vastuvõetud “Mittetulundusühingute seadusele”.
Piirkondlikest kokkutulekutest nimetagem Tallinna loodusesõprade kokkutulekut Naissaarel. Kui varem oli kuni 10 piirkondlikku kokkutulekut, siis oluliselt on nõrgenenud ka see tegevusvorm.
Seltsi õppekeskustest jätkasid aktiivset tegutsemist Tuhala õppekeskus Ants Talioja suunamisel ja Krabi õppekeskus Vello Denksi juhendamisel. Kahjuks pidi selts omandiprobleeemide tõttu loovutama Paasiku õppekeskuse Orissaares.
Jätkunud on õpperetkede korraldamine. Tartu osakonna õppesõidud on Heino Mardiste, Aare Mäemetsa, Loit Reintami jt. juhendamisel viinud vägagi paljudesse paikadesse Eestis. Tallinna Looduskaitse Selts korraldas seltsi auliikme Abro Teemuski juhendamisel Harjumaal huvilistele tasulisi õppeekskursioone, kuhu vahel kõik soovijad kaasagi ei mahtunud. Lisaks rohkelt õpperetki seltsi liikmetele.
Seltsi Räpina osakond oli tegev kodu-uurimise konverentsi korraldamises Põlvas 1996.aastal. Tegevust alustas looduse kool Tallinnas. Aktiivselt tegutseb Loodusfotograafide klubi (Heiko Kruusi). Tallinna osakond on korraldanud traditsioonilisi looduskaitse-teemalisi mälumänge 6.-9. klassi õpilastele. Tartu linna ja maakonna keskkoolidele on looduskaitse viktoriine viinud läbi Tartu osakond.
Näitustest nimetagem Põlva osakonna korraldatud Kaljo Põllu graafika näitust seltsi ja J. Eilarti kunstikogust, samuti seltsi mitmete koosviibimiste interjööri kaunistaja Aino Pajupuu taimekunsti näitusi Tallinnas Loodusmuuseumis, Paide Koduloomuuseumis, Jüri kultuurikeskuses ja Tallinna vanalinna päevadel.
Põneva teose “Eesti raua radadel. Rauaraamat” raua osast meie rahvapärimustes, raua toponüümikast, aga ka raua saamisviisidest soo- ja järvemaagist kaugetel esiaegadel avaldas 1995 aastal seltsi Tallinna osakonna liige Arvi Lauringson.
Maastikuhoolduse vallas on olulisemaks saavutuseks seltsis välja töötatud rahvusmaastike programm ning konkreetsete maastike ülevaatus ja viie riigi ekspertide kaudu hindamine. Praeguseks on trükis üks ulatuslikum Eesti rahvusmaastike monograafia ja ingliskeelne selleteemaline raamat. Rahvusmaastike hulka on Eestis arvatud 29 piirkonda, neist meie kongressi toimumise piirkonnas Sinimäed, Kuremäe-Kivinõmme ning Toila-Ontika pankrannik. Projekti käivitamiseks andis tuge Soome Keskkonnaministeerium (O.Ojala).
Mitmed seltsi osakonnad on osalenud maastikuhoolduslikes välitöödes. Nii korrastas Jõhvi osakond (L. Võlu) Toila ja Jõhvi parki, Tartu osakond (N. Preiman) pikaajaliselt Raadi parki, Tallinna Selts Harku, Viimsi, Veskimetsa ja Lepiku parki. Seltsi liikmed osalesid Pilistvere kivikangru ümbruse korrastustöödes ja Raplamaal Jalase küla hooldamisel. Eesti Vabariigi esmase loomise aegade loodusehoidjaile (T. Lippmaa, J. Piiper, A. Mathiesen, F. Bucholtz, H. Koppel, P. Päts, J. Lepiksaar jt.) on istutatud mälestustammed.
Mõned seltsi osakonnad (nt. Rapla, H.Past, ja Viljandi, H.Hallemaa) on aktiivselt osalenud ökovaldade liikumises. Seltsi osa selles vajalikus töös on arutatud ELKS-i juhatuses. Rapla osakonna esimehe koostatuna ilmus 1997. aastal kogumik “Ökoskaudist ökovallani” mille autoriteks Heik Past, Harry Tulp, Jaan Eilart, Harri Jõgisalu (Märjamaa looduskaitse õpperada), Arvi Paidla (Loosalu - Paluküla õpperada), Lembit Tihkan (Valgu kooli õpperada). Seega on selles kogumikus avaldatud kolme õpperaja kirjeldused. Seltsi tegevuse üheks oluliseks suunaks ongi olnud looduse õpperadade süsteemi väljaarendamine Eestis. Kongresside vahelisel ajal rajas uue õpperaja Saadjärvel Tartu osakond (N. Preiman). Tartu osakond koos Elva osakonnaga taastas ka Vapramäe-Peedu õpperaja ning korrastas teisigi radade süsteeme. Jaan Eilarti koostatuna valmis õpperadade süsteem Vaivara Sinimägedes, samuti mitme Eesti õpperaja saksakeelne tutvustus Saksamaal ilmunud monograafias.
Jätkus Eesti loodus- ja kultuuriloos oluliste paikade ja isikute mälestuskohtade tähistamine. Seltsi korraldamisel valmisid monumendid auliikmele Vadim ¨elninile (Elva), auliikmele Leo Nõgesele (Rannu), ariidsete alade uurijale, A. H. Tammsaare medali laureaadile Leonid Rodinile.
ELKS (J.Eilart, H. Past) on lülitunud Presidendi algatatud kodukaunistamise liikumisse. Maastikuhooldusliku kodukaunistuse põhimõtted uutes oludes töötasid välja Jaan Eilart ja nüüd juba meie hulgast lahkunud Arnold Erm. Jätkus ka maastikuhoolduse alane konsulteerimine
Rahvusvahelise koostöö raames tegutseb selts aktiivselt kahes olulises organisatsioonis - IUCN (seltsi esindaja Jaan Eilart) ja CCB (Puhta Läänemere Ühendus). ELKS on CCB täisliige ja seltsi esindaja A.Iital nüüd taas ka CCB juhatuses. Nendes organisatsioonides osalemine on hõlbustanud metoodiliste materjalide saamist, teabevahetust teiste organisatsioonidega ja võimaldanud materiaalset tuge konkreetsete projektide tarbeks.
Osalemine rahvusvahelises koostöös aitab tugevdada seltsi majandusbaasi.
Jätkunud on hea koostöö Soome Looduskaitse Liiduga ning Kodukoha Liiduga, samuti mitmete ühiskondlike looduskaitse-organisatsioonidega USA-st kuni Läänemere-äärsete riikideni.
Uutes oludes on palju vaeva nõudnud seltsi tegevuseks raha leidmine. Üksikisiku liikmemaksud laekuvad osakondadele. Endised lepingupartnerid (neid oli 540) on suures osas ära langenud, sest majandid on laiali läinud. Uusi aga lisandub visalt. Siiski on seltsi tegevust toetanud Järvselja ÕKMM, Eesti Merelaevandus, Tallinna Sadam, AS Tarmeko, AS Sangar, Eesti Põlevkivi, Paulig Baltic. Mitmesugustest fondidest ja rahvusvahelistelt organisatsioonidelt kindla suunitlusega projekti teostamiseks saadud lepinguist kulub peamine osa uurimisülesannete täitmisele. Seltsi suuremate projektide tarbeks on saadud finantstuge Eesti Keskkonnafondilt (maastikuhoolduslikeks töödeks Sinimägedes), Tallinna Keskkonnafondilt looduskaitsekuu ürituste korraldamiseks Tallinnas, Soome Keskkonnaministeeriumilt rahvusmaastike projekti mõnede alalõikude täitmiseks, Soome Kodukoha Liidult, Riigi Metsaametilt ja Puhta Läänemere Ühenduselt seltsi pakilisemate kulude katteks. Osakondadel on õnnestunud tuge saada ka keskkonnafondi kohalikest osafondidest.
Peale mitmekordseid sissemurdmisi on seltsil puudus paljust vajalikust tehnikast (näiteks kompuutrid, paljundusaparaat ja faks või e-mail) milleta rahvusvaheline suhtlemine on üsna keeruline. Selleks kõigeks on vaja abi otsida teistest asutustest, kuid see võtab aega ja nõuab kulutusi.
Seega on seltsi tegevus taastunud Eesti Vabariigis läbi elanud oma tõsiseid jälgi jätnud vaibumisperioodi. Osakondade uuenevad juhtkonnad, nooruse juurdetulek, uudsete ideede ning aadete võimendumine peab aluse rajama senistest traditsioonidest tuleneva töö tõhusamaks muutmisele kogu meie maa ja rahva nimel.