Kokkutulekutest
Kanepi loodussõpradel oli alati kaasa võtta laululust, mis sisse süstitud juba ajalooliselt. Mis veel tänuväärt oli, et meil endist dirigent Pärja Pilv, kes oli Kanepi Poistekoori asutaja selle juht, tervelt 41 aastat. Kui enamik kokkutulekuist osavõtjaid juba telkides magas sügavas unes, siis Kanepi rahvas laulis tihti peale hommikuni. Kasutades täiel rinnal selle kokkusaamise emotsionaalset hingust.
Jaan Tiivoja
Kanepi osakonna üheks esimeseks Eesti taasiseseisvumise ürituseks oli president K. Pätsi ausamba taasavamisest osavõtt 25. juunil 1989 aastal. Selleks saime bussi Räpina Metsamajandist ja meie esindusel oli võimalik sellel ajaloolisel üritusel osaleda. Mäletan, et tundsime sisemiselt suurt heameelt ja ka väikselt kartust, mis selle vabadusega edasi hakkab saama. Osalemine looduskaitse seltsis andis selleks meile igati julgust ja tegutsemistahet, meie Vabariigi heaks.
Albert Ivask oli Looduskaitseseltsi Võru osakonna aseesimees, elukutselt haridustegelane. Minul on väga hea mälestus Albertist, kui tublist Võrumaa loodusmehest. Siinjuures toongi ära Alberti naljaloo, millega paluti mehel seltsi kokkutulekutel esineda, kuna tema oskas mahlakat murdekeelet. Hobiks oli temal kalastamine. Oli selline õnnelik juhus, kus Albert kukkus läbi jää Tamula järve ja naabrimehel õnnestus Albert päästa. Pärast päästeoperatsiooni ütles Albert naljatades: „oli mis oli aga kalakastist on kahju, mis jäi Tamula järve kevadet ootama“.
Jaan Tiivoja
Kanepi loodussõpradel oli alati kaasa võtta laululust, mis sisse süstitud juba ajalooliselt. Mis veel tänuväärt oli, et meil endist dirigent Pärja Pilv, kes oli Kanepi Poistekoori asutaja selle juht, tervelt 41 aastat. Kui enamik kokkutulekuist osavõtjaid juba telkides magas sügavas unes, siis Kanepi rahvas laulis tihti peale hommikuni. Kasutades täiel rinnal selle kokkusaamise emotsionaalset hingust.
Jaan Tiivoja
Kanepi osakonna üheks esimeseks Eesti taasiseseisvumise ürituseks oli president K. Pätsi ausamba taasavamisest osavõtt 25. juunil 1989 aastal. Selleks saime bussi Räpina Metsamajandist ja meie esindusel oli võimalik sellel ajaloolisel üritusel osaleda. Mäletan, et tundsime sisemiselt suurt heameelt ja ka väikselt kartust, mis selle vabadusega edasi hakkab saama. Osalemine looduskaitse seltsis andis selleks meile igati julgust ja tegutsemistahet, meie Vabariigi heaks.
Albert Ivask oli Looduskaitseseltsi Võru osakonna aseesimees, elukutselt haridustegelane. Minul on väga hea mälestus Albertist, kui tublist Võrumaa loodusmehest. Siinjuures toongi ära Alberti naljaloo, millega paluti mehel seltsi kokkutulekutel esineda, kuna tema oskas mahlakat murdekeelet. Hobiks oli temal kalastamine. Oli selline õnnelik juhus, kus Albert kukkus läbi jää Tamula järve ja naabrimehel õnnestus Albert päästa. Pärast päästeoperatsiooni ütles Albert naljatades: „oli mis oli aga kalakastist on kahju, mis jäi Tamula järve kevadet ootama“.
Jaan Tiivoja