Eesti Looduskaitse Seltsi rajamine algas 1965. aasta sügisel, suvise LUS kokkutuleku vaimustusest kantuna. Jaan Eilarti kirjeldatult: " selleks ajaks oli saanud selgeks, et iseseisva loodushoiutaotlustega ühendus on vajalik. Auväärne, juba 1853. aastast toimiv Loodusuurijate Selts kaasas edukalt akadeemilisele perele harrastuslikke loodusetundjaid, kuid kuulumine Teaduste Akadeemia koosseisu ning küllalt piiratud majanduslikud eeldused ei võimaldanud jõuda oma mõjuga kõikjale. Ometi olid kujunenud LUS-is eeldused, seda eelkõige 1956. a. alustatud loodussõprade kokkutuleku tõttu, loodushoiulise tegevuse laiemale alusele viimiseks. " Eesti erinevates piirkondades oli iseseisev loodushoiuline ning kodu-uurimuslik tegevus toimunud ka juba varem. Selles osas paistis eriliselt silma Viljandi. Uus selts pidi ühendama need eri piirkondade algatused.
Looduskaitseharidus
Haridus on inimese suhtlemiskeel ja reageerimisvahend teda ümbritsevas seostesüsteemis. Kui muutuvad seosed ja teiseneb elupaik, siis on tarvidus muuta ja täiustada ka reageerimiskeelt. Nõnda on ajas aina uuenenud õpetuse sisu koolis ja pakutavate teadmiste iseloom. Teadmiste levitamine koolivälises valdkonnas, mida mitmeis keeltes nimetatakse mitteformaalhariduseks (teadmisi levitavate organisatsioonide tegevus, töökõrvalt täiendav kvalifitseerimine, suvekoolid ja laagrid, õppesõidud jne. ) on tuntav osa teadlikkuse tõstmisel ja looduskaitse probleemide paremal lahti mõtestamisel. See haridus peab soodustama ratsionaalse suhtumise kasvatamisel looduskeskkonda ja oma maa ressursside kasutamisse. Looduskaitseharidus peab hõlmama inimesi kõigis vanusastmeis, kõigis kooli- ja koolivälise hariduse järkudes. Massiinformatsiooni vahenditele langeb siin suur vastutus seada oma ammendamatud võimalused selle missiooni teenistusse. Kõik need, kes võivad avaldada mõju oma tegevuse või otsustega, peaksid looduskaitsehariduse ettevalmistusele andma hädavajaliku teadmiste ning kogemuste taseme ja sisendama vastutustunnet. Selle alase hariduse sisu õige mõistmine tähendab igakülgset, läbi kogu elu kestvat õppeprotsessi, mis järjepidevalt võtab arvesse muudatusi meie muutuvas maailmas. Looduskaitseharidus peab valmistama inimest ette eluks, varustades teda teadmistega tänapäeva maailma põhiprobleemidest. Võimaldades inimesele vajalikke vahendeid ja arusaamasid, sisendades inimesesse austust eetiliste väärtuste vastu, et ta võiks täita tähtsat osa elu paremustamisele ja elukeskkonna kaitsel. Tänu süsteemsele lähenemisele avaral erialadevahelisel alusel annab see haridus üldkäsitluse ja avab seosed looduse ning inimtegevuses loodud keskkonna vahel. Ühtlasi tekivad seosed tänaste probleemide ning nende tulevaste tagajärgede vahel. See haridus demonstreerib vastastikuseid sidemeid rahvaste vahel ja tõestab kogu inimkonna üksteisemõistmise hädavajalikust.Looduskaitseharidus peab väljendama ühiskonna huvisid. See haridus peab tõmbama inimese konkreetse tegelikkuse aktuaalsete probleemide lahendamisse, peab virgutama tema initsiatiivi, vastutustunnet ja püüdu parema tuleviku loomiseks. Tulenevalt just niisugusest iseloomust saab selline looduskaitseharidus olla uuendusliku protsessi tagajaks hariduses tervikuna.
Jaan Eilart, 1966
Jaan Eilart, 1966
Tammelehe embleemi kandjate esimene külviaasta
Käsikiri.
Eesti loodusehuvilisel üldsusel on veel enne kodumaa suurt juubelit ära märkida üks üsna tagasihoidlik daatum – 4. novembril saab täis Eesti NSV Looduskaitse Seltsi esimene tegevusaasta. Täpsemini, aasta on möödunud asutamiskoosolekust. Tegelik töö algas peale juriidiliste formaalsuste õiendamisi alles südatalvel.
Esimene aasta on ju päris tervenisti ühe organisatsiooni elus külviaasta. Kõik tuleb alles idanema panna ja idanemiskeskkonda turgutada. Õiget lõikust pole loota. Nõnda on see olnud ka tammelehe embleemi kandvate loodusesõprade peres.
Mis on siis tehtud? Seltsi on koondunud umbes kolm ja pooltuhat noor- ja tegevliiget kõigilt elualadelt. Seltsil on tänaseks poolteistsada juriidilist liiget, kelledest esimene oli Tartu näidissovhoos. Selle sovhoosi direktor Arnold Rüütel asus ka Richard Kurvitsa surmaga tühjaks jäänud seltsi Tartu osakonna esimehe kohale. Üldse on käesolevaks hetkeks seltsil 22 osakonda, milledest suurim (umbes 400 liikmega) asub meie pealinnas. Osakonnad on asunud juba tegelikku looduskaitse ja looduse tundmaõppimise töösse. Rohkelt on korraldatud loodusematku, peetud õppustetsükleid, korraldatud seentenäitusi, kuulatud kevadhommikuti linnulaulu. Seltsi osakonnad on pannud käed külge Roosna-Alliku Pärnu jõe lätete ümbrusele soodsa väljanägemise andmisel ja Emajõe lähistel Mäksa pargis. Loodi Põrguorus ja Jõepere Kreutzwaldi sünnikohas, Märjamaa alevi haljastuse planeerimisel ja mitmel pool tormimurru koristamisel. Selle taga on aga tuhanded töötunnid.
Peetud on kuus pikemat temaatilist seminari (neist üks Tartus ja teine Ilmatsalus sovhooside- kolhooside heakorrastuse küsimustes. Loodusesõprade vabariiklik kokkutulek peeti Kassaril, üks piirkondlik aga Õisus. Looduses toimuva väljaõppe paremaks korraldamiseks on seltsil plaanis oma alalise baasi – loodusesõprade suvekooli rajamine. Õpetajatel on oma Värska, sportlastel oma Kääriku, miks siis midagi ei peaks olema looduse keskelt ka looduse tundjatel !
Eriti jõudsalt arenes lepinguliste tööde korras praktiline uurimistegevus looduses. Esimese tegevusaasta lõpuks olid koostatud põhiliselt Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi esindajate tööga vabariigis umbes 400 pargi plaanid ning lühikirjeldused koos põhiliste korrastusülesannete äranäitamisega. See on oluline alus parkidele igati kultuurse ilme andmisel. Suur töö tehti ära ( peamiselt seltsi Saaremaa osakonna aseesimehe Mari Reitalu juhendamisel ) haruldaste taimede kasvukohtade detailkaardistamisel, katselises korras alustati vabariigis maastikutakseerimist ning vähemas ulatuses koguti (juhendas Hans Trass ) islandi samblike varudest Värska ning Kuusalu ümbruses. Lepinguliste tööülesannete täitmine saab olla ka tulevikus paljude õpilaste, üliõpilaste, pensionäride jt. vaba aja kasuliku sisustamise vormiks.
Olulist tähelepanu tahetakse pöörata vajaliku looduskaitsealase kirjanduse soetamiseks seltsi liikmeilt D. Vaarandi, E. Krusten, J. Smuul, K. Merilaas, O. Tooming, J. Kaplinski, H. Pukk, J. Rannap jt. neilt on ilmunud rohkelt loomingut, mis sobiks koondada näiteks looduskaitsepäeva lugemiku kaante vahele. Kavas on kirjastada noore loodusesõbra meelespea, suureformaadiliste õppefotode seeriaid loodusest, sageli käidavate matkamiskohtade radade piltskeeme. Tõstatatud on tarvidus publitseerida looduskaitse aluste lühiõpik.
Ulatuslikumatest looduskaitse propagandaüritustest on menu saavutanud televisiooni „ Tammelehe viktoriin“ , mille initsiaatoriks on Tartu stuudio ja žüriid juhib seltsi esimesi liikmeid biloogiadoktor L. Laasimer. Hulga huvitavat materjali on kokku toonud ka selle viktoriini „suur ring“ . Mainigem et näiteks oma lemmiklille teatanud umbes 400 televaatajat panid aluse soliidsele statistikale, mille lõpptulemuseks on Eesti rahvusliku lille fikseerimine.
See kõik on alles esimene oras. Ees seisavad uued ettevõtmised, uued plaanitsemised. Juba lähemal ajal korraldab seltsi Bratislava Tšehhoslovakkia kolleegide ettepanekul me looduskaitse esmakordse välisnäituse. Soome looduskaitse seltsist on aga oodata külalisi. Peamiselt taimeriigi kaitse probleeme Eesti NSV-s peab peegeldama üleliidulise konverentsi ajal Leningradis korraldatav näitus. Koos ENSV Teaduste Akadeemia juuresoleva Geograafia Seltsiga on ettevalmistamisel suure bioloogi ja geograafi N. J. Vavilovi 80-ndat sünniaastapäeva tähistav lühikonverents. Seisavad ees uute osakondade esimesed hingetõmbed ja aina lisandub uusi ja uusi inimesi, kes tahavad kaasa aidata koostööle loodusega.
Seltsi esimehe E. Tõnuristi initsiatiivil on tammelehe embleemi kandjad püüdnud üha kaalukamalt kaasa lüüa kogu me maa ilme muutmiseks paremaks, sihipäraemaks. See taotlus jääb põhiliseks tulevastelgi tööaastail. Senisest palju rohkem tahaksime tegeleda aga kasvava põlvega, nendest väärika maa peremeeste põlvkonna kasvatamisega. Õpetajate viimine loodusesse, algtõdede juurde, on siin üheks esmaseks eesmärgiks, sest selle kaudu saabub ka aeg, mil õpilased võivad loodust tundma õppida looduses endas. Seltsi juhatuse liikme, ENSV haridusministri F. Eiseni ettepanekul organiseeritav koolideümbruse kujundamise tulevakevadine seminar ning vähemalt üks õpetajate looduslaager saavad siin koostöö esimesteks sammudeks.
Aasta pole veel küllaldane aeg pidulikumateks sõnadeks, kuid tänu olgu öeldud ometi kõigile, kes me seltsi ümber on koondunud kõige raskemal ajal – esimese külvi ajal.
Jaan Eilart
Eesti NSV Looduskaitse Seltsi aseesimees
Eesti loodusehuvilisel üldsusel on veel enne kodumaa suurt juubelit ära märkida üks üsna tagasihoidlik daatum – 4. novembril saab täis Eesti NSV Looduskaitse Seltsi esimene tegevusaasta. Täpsemini, aasta on möödunud asutamiskoosolekust. Tegelik töö algas peale juriidiliste formaalsuste õiendamisi alles südatalvel.
Esimene aasta on ju päris tervenisti ühe organisatsiooni elus külviaasta. Kõik tuleb alles idanema panna ja idanemiskeskkonda turgutada. Õiget lõikust pole loota. Nõnda on see olnud ka tammelehe embleemi kandvate loodusesõprade peres.
Mis on siis tehtud? Seltsi on koondunud umbes kolm ja pooltuhat noor- ja tegevliiget kõigilt elualadelt. Seltsil on tänaseks poolteistsada juriidilist liiget, kelledest esimene oli Tartu näidissovhoos. Selle sovhoosi direktor Arnold Rüütel asus ka Richard Kurvitsa surmaga tühjaks jäänud seltsi Tartu osakonna esimehe kohale. Üldse on käesolevaks hetkeks seltsil 22 osakonda, milledest suurim (umbes 400 liikmega) asub meie pealinnas. Osakonnad on asunud juba tegelikku looduskaitse ja looduse tundmaõppimise töösse. Rohkelt on korraldatud loodusematku, peetud õppustetsükleid, korraldatud seentenäitusi, kuulatud kevadhommikuti linnulaulu. Seltsi osakonnad on pannud käed külge Roosna-Alliku Pärnu jõe lätete ümbrusele soodsa väljanägemise andmisel ja Emajõe lähistel Mäksa pargis. Loodi Põrguorus ja Jõepere Kreutzwaldi sünnikohas, Märjamaa alevi haljastuse planeerimisel ja mitmel pool tormimurru koristamisel. Selle taga on aga tuhanded töötunnid.
Peetud on kuus pikemat temaatilist seminari (neist üks Tartus ja teine Ilmatsalus sovhooside- kolhooside heakorrastuse küsimustes. Loodusesõprade vabariiklik kokkutulek peeti Kassaril, üks piirkondlik aga Õisus. Looduses toimuva väljaõppe paremaks korraldamiseks on seltsil plaanis oma alalise baasi – loodusesõprade suvekooli rajamine. Õpetajatel on oma Värska, sportlastel oma Kääriku, miks siis midagi ei peaks olema looduse keskelt ka looduse tundjatel !
Eriti jõudsalt arenes lepinguliste tööde korras praktiline uurimistegevus looduses. Esimese tegevusaasta lõpuks olid koostatud põhiliselt Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi esindajate tööga vabariigis umbes 400 pargi plaanid ning lühikirjeldused koos põhiliste korrastusülesannete äranäitamisega. See on oluline alus parkidele igati kultuurse ilme andmisel. Suur töö tehti ära ( peamiselt seltsi Saaremaa osakonna aseesimehe Mari Reitalu juhendamisel ) haruldaste taimede kasvukohtade detailkaardistamisel, katselises korras alustati vabariigis maastikutakseerimist ning vähemas ulatuses koguti (juhendas Hans Trass ) islandi samblike varudest Värska ning Kuusalu ümbruses. Lepinguliste tööülesannete täitmine saab olla ka tulevikus paljude õpilaste, üliõpilaste, pensionäride jt. vaba aja kasuliku sisustamise vormiks.
Olulist tähelepanu tahetakse pöörata vajaliku looduskaitsealase kirjanduse soetamiseks seltsi liikmeilt D. Vaarandi, E. Krusten, J. Smuul, K. Merilaas, O. Tooming, J. Kaplinski, H. Pukk, J. Rannap jt. neilt on ilmunud rohkelt loomingut, mis sobiks koondada näiteks looduskaitsepäeva lugemiku kaante vahele. Kavas on kirjastada noore loodusesõbra meelespea, suureformaadiliste õppefotode seeriaid loodusest, sageli käidavate matkamiskohtade radade piltskeeme. Tõstatatud on tarvidus publitseerida looduskaitse aluste lühiõpik.
Ulatuslikumatest looduskaitse propagandaüritustest on menu saavutanud televisiooni „ Tammelehe viktoriin“ , mille initsiaatoriks on Tartu stuudio ja žüriid juhib seltsi esimesi liikmeid biloogiadoktor L. Laasimer. Hulga huvitavat materjali on kokku toonud ka selle viktoriini „suur ring“ . Mainigem et näiteks oma lemmiklille teatanud umbes 400 televaatajat panid aluse soliidsele statistikale, mille lõpptulemuseks on Eesti rahvusliku lille fikseerimine.
See kõik on alles esimene oras. Ees seisavad uued ettevõtmised, uued plaanitsemised. Juba lähemal ajal korraldab seltsi Bratislava Tšehhoslovakkia kolleegide ettepanekul me looduskaitse esmakordse välisnäituse. Soome looduskaitse seltsist on aga oodata külalisi. Peamiselt taimeriigi kaitse probleeme Eesti NSV-s peab peegeldama üleliidulise konverentsi ajal Leningradis korraldatav näitus. Koos ENSV Teaduste Akadeemia juuresoleva Geograafia Seltsiga on ettevalmistamisel suure bioloogi ja geograafi N. J. Vavilovi 80-ndat sünniaastapäeva tähistav lühikonverents. Seisavad ees uute osakondade esimesed hingetõmbed ja aina lisandub uusi ja uusi inimesi, kes tahavad kaasa aidata koostööle loodusega.
Seltsi esimehe E. Tõnuristi initsiatiivil on tammelehe embleemi kandjad püüdnud üha kaalukamalt kaasa lüüa kogu me maa ilme muutmiseks paremaks, sihipäraemaks. See taotlus jääb põhiliseks tulevastelgi tööaastail. Senisest palju rohkem tahaksime tegeleda aga kasvava põlvega, nendest väärika maa peremeeste põlvkonna kasvatamisega. Õpetajate viimine loodusesse, algtõdede juurde, on siin üheks esmaseks eesmärgiks, sest selle kaudu saabub ka aeg, mil õpilased võivad loodust tundma õppida looduses endas. Seltsi juhatuse liikme, ENSV haridusministri F. Eiseni ettepanekul organiseeritav koolideümbruse kujundamise tulevakevadine seminar ning vähemalt üks õpetajate looduslaager saavad siin koostöö esimesteks sammudeks.
Aasta pole veel küllaldane aeg pidulikumateks sõnadeks, kuid tänu olgu öeldud ometi kõigile, kes me seltsi ümber on koondunud kõige raskemal ajal – esimese külvi ajal.
Jaan Eilart
Eesti NSV Looduskaitse Seltsi aseesimees